Me elame haletsusväärselt ebamehelikul ajal. Feministlik ekspansioon ei triumfeeri üksnes seepärast, et naised ihkavad võrdõigust, vaid et meestest on saanud lõdvad nokud. Ehkki televisioonis möllavad maskuliinsed musklid ja kestab katkematu kätš, on see vaid imiteeriv gümnastika ja ohutu virtuaalsus. Kino toitub dekoratiivsetest kangelasmüütidest, muinasjuttudest ja ulmadest.

Viimane rahuaja tõeline meesollus jäi Nanseni-Amundseni aegadesse, mil maailm  andus Arktikale-Antarktikale. Siis tõusid huvipunkti ühtaegu nii tehnikaimed kui Põhja primitiivrahvaste eksootika, jäälõhkujad ja nartad, dirižaablid ja koerarakendid. Tol ajal elektriseeris kinopublikut seikluslik dokumentalistika, dramaatiline rännufilm, kus ei serveeritud stampides siplevaid näitlejaid ega etendatud kujutletavaid seiklusi, vaid mis oligi filmitud riskialtite režissööride-operaatorite poolt ohtlikel ekspeditsioonidel. Tõsi, vene esimese dokumentaalse ekstreemfilmi tegi Vladimir Jerofejev veel ohutust kaugusest, nimelt monteeris ta 1927. aastal filmi “Polaarjoone taga” vanadest, veel tsaariaja operaatorite Arktikas vändatud dokkaadritest, kombineerides neist täiesti suveräänse, Jules Verne’i romantikat, kuid samas ka jääväljade külma reaalsust õhkava kinoteose. Filmis kätkes ohtralt naturaalseid ja naturalistlikke stseene, sealhulgas üsna võigas episood, kus meremehed hukkavad jääkarupere.

Aasta hiljem tegid vennad Vassiljevid (needsamad, kes tegelikult polnud vennad, väntasid hiljem surematu “Tšapajevi”) virtuoosse montaažfilmi Nobile ekspeditsiooni riismete päästmisest. Mussolini finantseeritud avantüür, mis oli lõppenud hukuga kõledatel lumeväljadel, haaras toona kogu maailma ja kui nõukogude päästeekspeditsioon teele asus, jälgisid sündmuste kulgu miljonid erutatud inimesed. Päästma ruttas kolm jäälõhkujat, millest Krassin oli toona maailma võimsaim, ent, mis veelgi olulisem, selle kapteniks oli eesti mees Karl Jõgi. Kõigil laevadel ja lennukil olid surmatrotsivad kroonikaoperaatorid, kes filmisid ülalt ja alt. Ja see, mis ekspeditsioonil sündis, polnud õõnes lavastus, kinoline ersats, vaid ehe riskimäng. Reaalne oht, lendurite ja laevnike armutu heitlus stiihiaga. Ahistavad valged väljad, jäässe külmuvad laevad, pimestavad tormid. Karm põhja poeesia, tühjus ja igavik. Vassiljevid konstrueerisid mahukast materjalist pooleteise kuuga dünaamilise, eksperimentaalse filmikeelega töö, milles dramaatiline pinge püsis kuni happy end’ini, Nobeli päästmiseni. Filmist sai rahvusvaheline bestseller, pealkirjaga “Valge saladus”, Vassiljevite nimi kostis kõrvu Robert Flaherty omaga.

Ent ekspeditsioonifilme ei tehtud üksnes põhjast, väga kõva sõna oli ka Jerofejevi tööd rändudest Pamiiri ja Afganistani. Viimase väntamisel oli Jerofejevi ja ta kaaslaste elu pidevas ohus, sest ehkki tal oli ametlikult Afganistanis filmimise luba taskus, suhtusid kohalikud kinomeestesse sageli ähvardava vaenulikkusega. Nendes filmides settis lõplikult Jerofejevi režissöörikäekiri, kus harmoneerus hetke ja igaviku vastuolu. Nagu mees ise kirjutas: igavikulises atmosfääris (mägedes, jääväljadel, kõrbes) tuleb unustada inimese loodud tinglikud ajamäärad nagu aastad, sajandid või Kristuse sünd.

Jerofejev oli ülimalt andekas filmimees, kelle nimi vahepeal Venes unustusse muljuti. 1930. aastal hülgas ta ootamatult kauged rännurajad ja tegi pamflett-filmi Saksamaast, kuulutades, et ta näitab Saksat nii, nagu see on. Tulemuseks oli kummaline töö, kus irooniliselt fikseeritud sotsiaalsed grimassid ja natsluse tärkamine. Ent suures plaanis jääb mulje, et režissöör vaatab kogu mängu kui sipelgate sagimist, millel pole aja ürgse sujumise foonil tähtsust. Punasel kodumaal pandi filmile veto peale. Leiti, et ehkki töö kajastas klassilõhesid Saksamaal, polnud filmis küllaldaselt agiteerivat energeetikat.

Jerofejev pöördus taas rännukino poole, alustas helifilmi “Kaugel Aasias”, kuid ta oli usalduse kaotanud, filmi lõpetamisele veeretati ette takistusi. Ajakirjandus hakkas režissööri nime vältima, mees ei leidnud enam iseseisvat tööd ja tegi kaasa vaid abijõuna. 1940. aastal, oli ta ühes Dagestani auulis filmimas, küünitas lõunalauas leivatüki järele ja langes äkki südamerabanduses maha. Moskvast jõudis kohale käsk filmimist jätkata, Jerofejev maetagu kuhugi maha. Tänaseni ei tea keegi ta hauakohta. Nagu ei teata ka, kuhu on maetud maailma maskuliinsus.