Eino Mäelt. Suvised õhtupoolikud Meleskis. 1974. Repro
Eino Mäelti isikunäitus “Klassikute” sarjas tarbekunsti- ja disainimuuseumis kuni 29. I.
Eino Mäelt on oma loominguga eesti klaasikunstis erilisel kohal, sest tegemist on kunstniku ja meisterliku klaasipuhujaga ühes isikus. See lubab tal oma ideed soovikohaselt teostada, klaasipuhumise käigus improviseerida ning materjali ja tehnikat hästi tundes nende iseärasusi loovalt kasutada, nagu hea joonistusoskus annab ükskõik millisele kunstnikule võime oma ideid veenvalt esitada.
Inspiratsiooniallikaid on kunstnikul olnud palju: tundub, et eriti algusaegadel, klaasitehases töötamise ajal, oli selleks eelkõige kuum klaas ise oma võimalustega. Hiljem ilmub tema töödesse vormiuuenduslikke võtteid harvemini, tähtsamaks saab see, millest ta tahab vaatajale jutustada. Klaas on omamoodi nagu loodusnähtus: inspiratsiooni saadakse materjali omapärast, eriti kui kasutatakse vaba voolamist või muud efekti, mida on põhimõtteliselt võimatu täpselt kavandada.
Tööd, milles ühilduvad abstraktse kompositsiooni ja tehnilise teostuse võlu harmoonilisena poeetilise või humoorika mõõtmega, mille annab seostele ja meeleoludele viitav nimetus, on Mäelti loomingu hulgas sümpaatseimad. Sellised on “Kaali kraater”, sarjad “Suvised õhtupoolikud Meleskis”, “Nepaal” jt. Funktsionaalsus esineb kohati mängleva vihjena nagu “Suvistes õhtupoolikutes”, teinekord loomuliku osana töö tervikust.
Kosmilist puudutust meenutava töö “Kaali kraater” on sünnitanud originaalne teostusidee, kuidas kuuma klaasi tsentrifugaaljõu abil vormida. Kuigi tehniline uuendus ise jäi pärast mõnd katsetust kõrvale (nagu Mäelt näitusekataloogis ilmunud intervjuus tehases toimunut kirjeldab), on jõulisest reljeefist kujunenud kunstniku käekirja oluline tunnus. Töös “Nepaal” annab kollakas klaasimass reljeefiga vastu musta sametpinda omamoodi suurejoonelise efekti. Reljeefne tahk kui seeriamärk esineb ka seerias “Väikesed novellid”, kus igas osas ümmargusse kompositsiooni suletud värvilaigu- või märgikogum jutustab oma lugu (tegemist on minu lemmikuga tema maalitud tööde hulgast).
Kosmilisi ja salapäraseid nähtusi käsitlevaist töödest tunduvad mõjuvaimad “Tulevikumälestused” ja “UFO-d”, mis meenutavad mõne ulmefilmi kaadreid. Mäng sissesulatatud metalldetailidega toob neis samuti esile tehnilise nipi, juhuse ja metafoori võime kooskõlastuda toredaks tervikuks.
Eino Mäelt peab lugu tähtsatest ja tähenduslikest märkidest, peab meeles ja silmas universumi avarust, seda, et Maa on vaid üks neist ümmargustest värvilistest keradest maailmaruumis ning on ka teisi aegu ja ruume, kuhu on võimalik siseneda. Siiski, minu arvates mõjuvad veenvamalt vähem pretensioonikad väljapeetud abstraktse vormiga tööd, mis ütlevad maailmaruumi kohta olulise sõna.
Merle Lobjakas
Eino Mäelt on üks vähestest klaasikunstnikest, keda tuntakse ka väljaspool kunstnike ringkonda. Tuntuse on talle toonud suur tootlikkus, esinemine paljudel näitustel ja loomulikult ka osalemine ansambli Peoleo tegevuses.
Kunstnikku on looma ajendanud suured paatoslikud teemad nagu elu, kosmos ja aeg, ent teda on huvitanud ka Eesti riigi saatus ning märkide sümboolika. Tema loomingus on monumentaalsust ja eklektilisust, suurte teemade käsitluses on sügava tõsiduse kõrval kohati ka naivismi. Mäelti looming nõuab süvenemist, sest ta on teinud kõike ja palju, pealiskaudsel vaatamisel võib üldmulje jääda väga kirjuks. Peaaegu iga töö sisse vaadates võib leida aga ilusaid lihtsaid (ja vahel ka keerukamaid) kõnekaid detaile.
Mulle on sümpaatsed 70. aastate lihtsavormilised värvilised tööd: “Dekoratiivne geomeetria II” (1974), “Suvised õhtupoolikud Meleskis” (1974), “Käsk I-II” (1975), “Vaarao pudelid” (1975), “Lainemurdjad” (1976). Maitsekalt karge ja aus looming. Tööde viimistlemiseks kasutatud lailihvitehnika on kadreerinud geomeetrilistesse vormidesse värviliste klaasiviirgude ja õhuliste mullide liikumise tundlikkuse, mis edasistes töödes tihti puudub.
Eino Mäelti võiks nimetada 1960. aastatel Ameerikas alguse saanud ja kiiresti Euroopas levinud rahvusvahelise stuudioklaasi liikumise maaletoojaks Eestis, kuna ta ühe esimesena kunstnikest nägi kuumas klaasis materjali, millest peale tarbekunsti on võimalik luua ka kontseptsiooni kandvaid skulpturaalseid objekte. Nõukogude Eesti loovisikud ei saanud poliitilise režiimi tõttu iseseisvaid stuudioid luua, kuid Mäeltil oli võimalus töötada kuni 1991. aastani tehases ja teostada stuudioklaasikunstnike esteetilisele kaanonile vastavat loomingut. Oma stuudio asutas Mäelt 1999. aastal.
Eino Mäelti võiks võrrelda klaasikunstnik Peeter Rudašiga. Rudaš jagas Ameerika klaasikunstnike 60. aastate ideid tulihingelisemaltki kui Mäelt. Kui Mäelt kasutab julgelt ühes töös koos peaaegu kõiki tehnikaid, mida tunneb, lisaks veel ka värve, detaile ja faktuure, siis Rudaši looming on jäänud rahulikumaks ja lakoonilisemaks.
Astudes tarbekunsti- ja disainimuuseumis “Klassikute” näituse saali, siseneb vaataja Eino Mäelti klaasi valatud väikesesse ekspressiivsesse universumisse. Tutvunud 40 aasta jooksul looduga, selgub, et Eino Mäelt pole peatunud mõtlemiseks, vaid filosofeerib katkematult tööprotsessi käigus. Paljude arengusuundade hulgast, millest osa juba läbitud ja nii mõnigi kindlasti veel ees, leiab iga vaataja, kel süvenemiseks vähegi tahet, Eino Mäelti klaasimaailmast endale olulise.
Kai Saarepuu
