Foto:Alan Proosa

Telgi keskel oli karvase kere ja pöetud peaga hiiglane, vaskrõngas ninas ja raske raudkett pahkluu ümber, valvamas suurt kirstu. Kui hiiglane kirstukaane üles tõstis, tuli sealt jäist õhku. Kirstu sees polnud muud kui tohutu läbipaistev kamp arvutute sisemiste nõeltega, milledes hämarikuvalgus värvilisteks tähtedeks purunes. Segadusse viiduna, teades, et lapsed viivitamatut seletust ootavad, julges José Arcadio Buendía pomiseda:

“See on maailma suurim teemant.” “Ei,” parandas mustlane. “See on jää”.

Gabriel García Márquez, “Sada aastat üksildust”

Erinevalt Macondo asutajatest teadsid Vanemuise asutajad sada aastat tagasi väga hästi, mis on jää. Aga kes oleks osanud oodata, et ka Tartust kasvab kord klaasist linn! Linn, kus on palju imelisi aparaate ja lihtne ligipääs teadusandidele. Linn, kus kord on majas ja inimesed on õnnelikud… Või milles siis asi on?