Juba aastaid ilmub USAs välja uusi supernaisi, kes vaimukalt kirjutavad, filmivad ja näitlevad ise oma eluloo massidesse. Kõigepealt astus supernaiste areenile kunstniku natuuriga hapra ja kurva olekuga Miranda July, talumatult üksildaste silmadega naine, kes inspireerib üksildasi hingi üle maailma. July võime sublimeerida kõle üksildus kentsakaks üldinimlikuks elu jälgimiseks on kindlasti kõrbetäie hüüdjate hääl.
Siis ilmus areenile praeguseks Miranda July hea sõber obsessiiv-kompulsiivsete häiretega kõikuva kehakaaluga uue generatsiooni „Seksi ja linna“ ehk seriaali „Tüdrukud“ („Girls“, HBO) autor Lena Dunham. „Tüdrukud“ räägib äsja superülikoolid lõpetanud noortest andekatest ja vähem andekatest naistest konkurentsitihedas suurlinnas, kus glamuurist hoolimata elavad täiesti tavalised inimesed. Seriaali võlu ja edu pant on feministliku maailmapildi iseenesestmõistetavana käsitlemine: ilu on vaataja silmades, labasus, seksuaalnaudingu suvalisus, kadedus, enesekesksus ja narkomaania on täiesti tavalised kapitalistliku korra survestajad, mille eest pole enam-vähem kellelgi siin ilmas enam pääsu. Lena Dunhami perekond on keskmes ka Sarah Thortoni viimases raamatus „33 kunstnikku 3 vaatuses“, kus vaadatakse raha ja kuulsuse pälvinud kunstnike ellu tavalise kunstikriitiku pilguga.
Kõige värskem supernaine on USA-Iraani päritolu Desirée Akhavan, kes on varem teinud veebiseriaale homofoobsetest lesbidest, ent tema esimene täispikk film „Sobilik käitumine“ („Appropriate Behaviour“, 2014) on vaimukas lugu biseksuaalsete naiste hädadest, hirmudest ja elumustritest. Sama olulised on seriaali „Broad City“ peategelased, koomikud Abbi Jacobson ja Ilana Glazer, kes annavad seriaali teise hooaja jooksul iga päev mõne intervjuu naistevahelisest lähedusest ja tabuteemadest.
Kuigi üks meie loomingulisemaid kuraatoreid Eha Komissarov väidab, et kultuur ei ole internetisähvatus („Kunstiministeerium“ 16. III), oleme just interneti kaudu mõjutatud angloameerika massikultuurist. Rahvusvahelised loomingulised dialoogid üle maailma toetuvad paljuski USA kultuurimaatriksile. Nii on üha keerulisem mõtestada kesklinna modernistliku arhitektuuriga galeriisid intellektuaalselt või sotsiaalselt pinget pakkuvana. Seda teavad kõik, kes külastavad näitusi ja jälgivad, mida kriitikud ütlevad või ütlemata jätavad. Paljud näitusepinnad on minetanud oma kõnekuse kunstnike ja ka publiku silmis, sest debatid meedias ja internetis puudutavad inimesi sügavamalt ja vahetumalt.
Kõigest pooleteise aastaga on Nancy Nakamura Ideeriiulist kasvanud välja väike grupp, kes ajab oma rida Põhja-Tallinnas. Märtsi alguses valmis Paljassaare sotsiaalmaja sööklas Brit Pavelsoni seinateos Ossmetis lahkelt tehtud peegli lõigetega. Möödunud aastal tegi sotsiaalmajas mitu aastaaegade-teemalist maalinäitust Kadi Estland. Pavelson on kommenteerinud, et tahtis tuua sotsiaalmajja uue ruumikogemuse. See kõlab küll klišeena, mida kõik noored kunstnikud muudkui jahuvad, ent sotsiaalmaja beežides koridorides, kus söökla ongi üks erilisemaid kohti, on uue ruumikogemuse loomisel kandev mõte. Peeglist peeglisse korduvad lutid, joogaasendis figuurid, puuviljad jne mõjuvadki naljakalt ja isegi võrdlemisi pretensioonituna, ometi teevad need sööklaruumi elavamaks, inspireerivamaks.
Pavelsoni teos ei ole eneseimetluslik tegu nüri keskkonna paremaks muutmiseks: klassivahe võõristus on ületatud ja igasse inimesse suhtutakse respektiga kui võrdsesse, ei tehta opakaid intellektuaalseid allahindlusi, kuna sotsiaalmaja elanikud pole ju Benjamini flanööri meemiga tuttavad. Pavelsoni seinateose paatos on emantsipeerunud loovus, mis nõuab julget ja elutervet mõttelendu, selmet näidata end kõigile või vähemalt rahakatele meeldivana. Kunst, kas sotsiaalne või vähem sotsiaalne, seisnebki ju võimsate vaimsete hüpete mängleva kerglusena esitamises, mõjudes omamoodi terapeutiliselt.
Julge mõttelennu teine käik. Kui ma aasta tagasi osutasin Eesti feminismi ühele suurele takistusele – riigifeministide tegevus ei suhestunud ühiskonnaga laiemalt –, siis vahepeal on toimunud oluline nihe. Esmakordselt võime nentida, et Eesti avalikku arvamust kujundavad naised ja mehed. Kui varem olen pidanud tunnistama, et feministlik kriitika, hoolimata tugevast argumentatsioonist, oli kuidagi jõuetu, siis nüüd on see aeg läbi. Iga päev tekib juurde feministlikke blogisid, Twittereid, väikeväljaandeid, nagu meil nüüd „Feministeerium“, ning suured meediaväljaanded nagu New York Times, New Yorker, Guardian, NY Magazine, Vogue avaldavad igasuguseid sootundlikke lugusid. Igal endast lugupidaval kultuurifestivalil on vähemalt alaprogramm, kus käsitletakse soo, rahvuse, rassi ja klassi alusel represseerimist ning selle teadvustamist või ületamist.
Terve hulk olulisi audiovisuaalsete kunstide auhindu läheb just sugu huvitavalt käsitlevatele teostele nagu Jill Holoway „Transparent“ (2014) või Beau Willimoni „Kaardimaja“ („House of Cards“, 2010–2015), kus visatakse vägagi villast nalja stereotüüpide üle ja näidatakse uut taset naiste ja meeste subjektsuse käsitluses. Iga päev avaldatakse lugusid edukatest naistest, transsoolistest, lesbidest, biseksuaalidest, emadest, kes on pidanud läbima uskumatuid raskusi eraelus või tundma kolleegide pahatahtlikkust. Tihti on naised varakult mõistnud, et kaotada pole midagi, ja läinud kindlal sammul edu suunas, saanud rikkaks, teinud olulisi avastusi või loonud kunsti, nagu pole suutnud teha ükski mees.
Eestis on naiste hääle senisest kuuldavamaks teinud nii kooseluseaduse debatt, möödunud valimised ja võitlus naistevastase vägivalla vastu. Siinkohal on küll „LadyFesti“ tuumiku algatatud „Virginia Woolf sind ei karda“ Facebooki foorum olnud juba paar aastat oluline treeningplatvorm, kus on igasugused meediajuhtumid vapustava järjekindlusega läbi arutatud. Naised ja mehed jagavad Woolfi grupis linke, mille üle nad arutleda tahavad, et kujundada välja oma seisukohad. Üheks märgilisemaks juhtumiks oli Triin Tulevi lugu, kus tõsieluseriaalist tuntud bimbo oli saanud peksa oma mehelt, kes iseenesestmõistetavalt leidis, et naine on ise süüdi.
Õnneks on meie seaduste ideoloogia vähemalt paberil selline, et ka ebasümpaatsete inimeste inimõigused peavad olema kaitstud. Triin Tulev ei ole rumaluke, vaid missiooniga vapper naine, sest väga vähesed naised leiavad endas pärast väärkohtlemist jõudu teha elujaatavaid kannapöördeid. Võib-olla on talle omamoodi toeks olnud ka Monica Lewinsky hiljutine naasmine areenile, et jutustada, kui õudne on olla avalikkuse mõnitada. Mitmed saatejuhid on Lewinsky ees nüüd avalikult vabandanud, mõistes toona täiesti enneolematut skandaali ja selle tagajärgi nüüd täiesti teistmoodi.
Sellistes pööretes seisneb ka feministliku maailmavaate elujõuliseks saamine: naised toetavad üksteist avalikult senisest enam. Naised ütlevad kõval häälel, et 12aastane tüdruk ei ole ise süüdi selles, et suured heade hinnetega poisid teda vägistada tahtsid. Kehvadele valimistulemustele vaatamata tahaks loota, et naiste roll ühiskonnas jätkab kõlavalt ja vaimsest vabadusest saab laiemalt oluline väärtus.