Läinud aasta lõpus Estonia kammersaalis nähtud jõuluetendus, mis mõeldud lastele, isadele-emadele, vanaemadele ja vanaisadele, õdedele-vendadele, koertele-kassidele, linnukestele, jõuluinglitele ja kõigile teistele kallitele sõpradele – nii on kirjas kavalehel, millel taustmustriks lapitehnika rõõmsad värvid.
Lastele mõistetavas keeles ja viisistuses etendus lihtne ja südamliku mõtteivaga lugu: kui oled üksi ja kurb, siis paku soojust ja ulualust veelgi üksikumatele ja sinu elu saab mõtte. On sündinud algupärand, mille idee ja sõnade autor Martin Lindam, laulutekstid Neeme Kuningalt, muusika Villu Valdmaalt, kunstnik Riina Vanhanen, lavastaja Tõnu Tamm, liikumise on seadnud Tatjana Järvi.
Vanaemad ja vanaisad märkavad, et lavastus on valminud äärmise kokkuhoidlikkusega ja seetõttu tahaks eriti kiita kunstnik Riina Vanhaneni. Tänasel Barbie-nukkude ja pseudodisneylike multifilmide üleujutuse ajal on ülimalt tänuväärne selle vana ja alati siiski uuena mõjuva lapitehnika kasutuselevõtt nii kujunduses kui ka Lahke tädi Maria kostüümis. Kunstnikul on hästi mõjuv värvimeel: lavalt hoovab Maria lavaletulekust alates sooja ja positiivset energiat. Ka osatäitja Triin Ella on rollis malbe, emalik ja esitab oma laulukesed kena kammerliku lihtsusega. Läbi tüki on muidugi hästi atraktiivne ja lõpmata naljakas pikakoivaline, silmad nagu nööbid uudistamas maailma, Hea Jõuluvaim Tarmo Silla esituses.
Tema lauldud tüki juhtmotiiv kõlas väga heas kvaliteedis – sai kuulda meeldivat lüürilist baritoni temale omase heamaitselise fraseerimisega. Kogesin veel kord, kuivõrd tänamatu on olnud Estonia suure lava akustika, kui palju kurja vaeva on pidanud nägema lüürilised hääled aastate jooksul, et end maksma panna, sest ülemhelid nende hääles pääsevad maksvusele täies ilus vaid soodsa akustikaga ruumis.
Kuna kontrollisin oma tähelepanekuid tähtsama teatrikülastaja peal, kelleks oli seekord kolmeaastane lapselaps, siis tajusin, et järgmisena võeti omaks parvest maha jäänud linnuke, keda sellel etendusel mängis-laulis Sylvia Krupp. Sellel lapsel on lavalolekuks äärmiselt head füüsilised eeldused ja ka tore lavaline vabadus. Laulmine paistab talle suurt naudingut pakkuvat, kuid teadmata tema vanust ja muusikalise hariduse tausta, julgen tähelepanu juhtida hääle väga selgele registrite “murdumisele”. Loodan, et tema juhendajad sellele tähelepanu pööravad.
Peenest perest pärit armas kiisu ja kurvameelne kodutu koer vastavalt Valentina Taluma ja Hans Miilbergi esituses olid Tatjana Järvi seatud liikumistes väga plastilised, kuid tõenäoliselt mõlema puhul on jätnud oma pitseri pikaajaline suurel laval operetižanris tegutsemine – kammerlik tubateater eeldab pastelsemaid värve nii mängus kui laulmises. Suure vibrato’ga laulmise puhul läheb tekst laste kõrvadele sageli kaduma.
Teatrikülastajale pakutud piparkook tõi ka esmakordselt teatrisse tulnud lapse hubasesse õhkkonda. Kavaleht sisaldab toredaid koduseid ülesandeid, kuid edaspidi võiks seal olla ka nii meeldiva laulu, nagu seda on Maria ja Vaimu laul, noodipilt, kuna see on meeldejääv viisike lastele õpetamiseks ja vanadele nostalgiline, parafraasina mõjuv meenutus imelisest muusikalist “West Side Story”.