Kas olete kunagi seisnud metsas jooksva kõrgepingeliini all? Tundnud seda raskesti kirjeldatavat huugamist, vaikset, järelejätmatut ja aju läbi puurivat undamist? Olete ehk märganud ka, et kõrgepingeliini all on metsa parimad seenekohad, et teatud liiki floora vohab seal vaikselt ja ennastunustavalt?
Sest seal on kiirgus. Oleks kuritegu seda mitte märgata.
Mõned aastad tagasi oli Julia Maria Pihlaku esimene soolonäitus, teemaks “Tallinna soojus”. Praeguse Linnagalerii näituse ilus võõrkeelne pealkiri “Re-Readymade” on eksitav, ärge palun seda uskuge. Endiselt on tegemist kiirgusega, kiirguse transformatsiooniga ehetesse. Soojusega, mis on üha kallinev vara.
Kellel on soojust, sel on kõik eluks vajalik. Võta kaissu või anna gaasi. Need, kel juhtub auto olema, teavad praeguses energiakriisis seda minust paremini.
Mulle on alati imponeerinud, kui kunstnik söandab näidata oma varasemaid töid. Mitte ainult – the latest works, nagu oleks lõpp lähedal. Kui söandad näidata aastatetaguseid töid, ilma et sealjuures häbipuna silmanägemist varjutaks, on see küpsuse tunnus.
Julia Maria Pihlak on oma näitusele välja pannud tööd aastaist 2001 – 2005. Seal on palju aegumatut. “Kraan”, 2001. Palun, keerad kraani ja su ajust voolab kõik liigne kus seda ja teist. Kaarel Kurismaa, kelle erakogusse see ehe kuulub, võib anda täpsemaid seletusi. Ja üldse – miks ei ole me näitustel tava ära märkida tööde erakogusse kuulumise asjaolu? Pihlaku tööd kuuluvad mitmete huvitavate inimeste erakogusse. Tarku tellijaid ei ole Eestis veel kaugeltki üleliia, võiksime neid esile tõsta.
Mitmed tööd kuuluvad Eesti Kunstiakadeemia üliõpilastööde fondi, mis loodetavasti siis, kui akadeemial uus maja käes, leiavad avalikku eksponeerimist. Nagu Henry Moore’i skulptuurid Royal College of Artis Londonis.
Näitusel ei ole midagi juhuslikku, nagu ei ole midagi juhuslikku Julia Maria Pihlaku elus ja loomingus. Kõik, mis on määratud, sünnib. Näitus on täpne esteetiline tervik, mille saavutamiseks aitavad tublisti kaasa Ulvi Tiidu nugateravad mustvalged fotod. Kui hakkate vaatama näitust galeriis paremat kätt, siis taipate, mida see vaevumärgatav sümmeetria teile sugereerib. Kui vasakut kätt – siis vaadake ise. Igal juhul jõuate lõpuks tagaruumis liikuva pildini, mille puhul tahaks öelda “loe mind eest või tagant otsast, ikka tõusen maast ja metsast” – udu. Ja ongi udu. Nii täpne udu, et hing jääb kinni. Õhukruvidega ratasuisud ja noor tütarlaps. Läheb-läheb-läheb – ei lähe, käpakil. Ja uuesti. Läheb, läheb ja nüüd läheb, ja jälle käpakil, ja jälle tagasi, uuesti. Ja siis tasakesi – läheb, läheb – ja läkski! Ššššššuhhh.
Ratasuisud on uskumatu meistritöö, vaadake palun nende modelleeringut lähedalt. Juba ainuüksi kodarad võtavad silmad kirjuks. Autor oskab olla täpne. Tormilaternat meenutava kupliga sõrmused helendavad pisikese patarei toel, kruvikeeraja peaks siiski endal kaasas olema, kui pikemalt tormi kätte jääte.
Üheks näituse õnnestunumaks tööks pean valgest kullast juhtratast väikesele sõrmele. Väike sõrm, see Merkuuri masendus, tema vajab toetust tõesti ehk kõige enam. Nimetissõrm saab ju ise enesega hakkama, sest see on nimetissõrm. Vesipühvli sarve on nii pehmelt modelleeritud, et tekib kahtlus, kas pühvel ikka teadis, millise soojusega tema maiseid jäänuseid koheldakse.
Näituse saatetekstis on nimetatud, et Julia Maria Pihlak on rahvusvahelises ehtekunstis juba kinnistunud nimi. No ei ole veel. Aga ta saab selleks. Sest neis töödes on kiirgust, otsest ja kaudset. Näitust vaadates on kuriteo koosseis täiesti olemas.