Tali valla ajalugu. Kehtestatud Tali valla volikogu määrusega 10. 10. 2005 nr. 4. Tali 2005. Kirjutas Kivisildnik. 31 lk.
Olen kuulnud küll, et inimesed on raamatut lugedes ennast seaks vihastanud, taevasse tõusnud, naeru- või nutukrambid saanud, ka kirgastunud. Aga vägilasetunnet ei saanud ilmselt isegi Valmar Adamski oma kirjatöid üle lugedes kätte. Mind seevastu haaras vägilasetunne Kivisildniku “Tali valla ametliku ajaloo” üheksandal leheküljel, kus on otsesõnu öeldud, et Marina külast on pärit kuuskümmend kuus vägilast, kes kuulutavad: “Oh vilets inimsugu varsti tuleme tagasi teie maale”. Üks neist pidi olema mu vaarisa, kes käis Riias mõisnikuga kohut, kus ta küll kaotajaks jäi, aga ega Kalevipoeg ja Tõllgi alati võitnud. Tema poeg viidi veel vanuigi Siberisse surema, pojapoeg seevastu pesuehtsa vägilase kombel peksis Teises ilmasõjas kõiki: algul venelasi Sinimägedes, pärast sakslasi Kuramaal. Marina külla pole jäänud enam ühtki vägilast, see tähendab, et pole seal enam ühtegi minu sugulast. Need, kes puupiirituse joomisega Marina taas maailmakaardile tõid, olid sinna alles viimastel aastakümnetel siginenud.
Aga vägilasetunde saamiseks tuli mulgi vaeva näha ja poode tallates mitmed jalanõud ära kulutada, sest niipea kui kuulsin, et Kivisildnik on üllitanud Tali valla ajaloo, ruttasin lähimasse supermarketisse. Ajasin otsides kõigepealt segi ajaloo- ja teatmeraamatute riiulid, kus olid küll maailma ajalugu ja Eesti ajalugu ning muu pudipadi, aga Tali ajalugu netu, mis netu. Luuleletiga läks kiiremini, sest ega supermarketid seda värki eriti ei armasta. Sirvisin läbi romaanide leti, ei jätnud vahele ka tõlketeoseid, sest olin mõned aastad tagasi oma kodupoest avastanud oma viimase romaani Bradbury ja mingite uforaamatute vahelt. Isegi kokaraamatud vaatasin üle, sest kes teab. Õnneks on Tallinnas ka paar päris raamatupoodi, kus suurimast leidsingi otsitava.
Vaev tasus ennast ära. Kui Kivisildnik on avalikkuses kuulsust kogunud õela sekkaütlejana, siis see raamat avab temas poeetilise ülistaja. Kõiki neid lugusid luuleliste nimedega küladest nagu Viisireiu, Veelikse, Laiksaare, Lanksaare ja Reinu pole mahti üle rääkida ja ega mahtugi antaks.
Veel kord võpatama pani mind 30. lehekülg, mis kannab pealkirja “Läti alade liitmine Tali vallaga”, kus peategija on vallavanem Talts. Kuigi see Talts pole just otse minu eelkäija, tuleb õigluse nimel mainida, et ka Saarde vallas, millega Tali vald äsja liideti, on olnud Taltsid – nende hulgas nii minu vaarisa kui vanaisa, kes muuhulgas juba igiammu enne igasuguseid valdade ühendamisplaane minu vanaema ettenägelikult Marinalt Saarde viis. Minu Saarde vaarisa ei käinud mõisnikuga kohut, küll aga marssis Riia ajalehe teatel oma talupojakasukais ja viltides otsemaid sisse Rüütelkonna hoonesse, kus parunihärrad parajasti nõu pidasid. Kes teab, mis seal täpselt juhtus, küll aga sai aastakümnete pärast ühest ta pojast ise üks esimesi eesti soost mõisahärrasid.
Aga aitab oma suguvõsa kiitmisest, kuigi muistsel ajal nii Saardes kui Talis pea kõik omavahel ristirästi sugulased olid.
Aga et Tali mehed kanged mehed elik kangelased olid, tunnistab seegi, et nemad hakkasid vene võimu oma vallast väljapeksmisega pihta ammu enne sakslaste Eestimaale jõudmist. Paul Kuusbergi sulest on Tali Vali nime all ka veneaegsesse proosasse raiutud. Metsavendadega seotul on õigusega raamatu kolmekümne ühest leheküljest kanda päris arvestatav osa. Kui Kivisildnik 20. leheküljel ülistab Tali nime, siis oleks võinud ta meelde tuletada, et enamusel endisest Eesti ajast kandis vald veel Talli nime ja kui mõni kagupoolne eestlane oleks sattunud Talile elama, võinud öelda, et elab Tallin. Sellest omakorda johtuks tähtis järeldus, et venelastega ei peaks üldse riidlema, et nemad Tallinna kangekaelselt ühe n-iga kirjutavad.
Tali vald on minu teada ainus vald, kellele selline ülistusraamat pühendatud. Siit ettepanek valitsejatele. Kui Eesti riik tahaks tõepoolest valdade arvu korrigeerida, siis oleks kõige tulusam ja odavam tellida Kivisildnikult iga ühineva või ärakaduva valla jaoks oma mütoloogia elik ametlik ajalugu ja muid rahalisi süste ning administreerimismeetodeid pole vajagi. Kes ei tahaks igavikku minna? Papp Kivisildniku taskusse ja poeesia rahvale ning Eesti õitseb, kuni lõpuks jääb vaid kaks valda – Eesti vald ja Liivi vald, sest ega Tallinn ja Tartu kokkuleppele saa. Ja loodetavasti on 17. oktoobriks 3005 toimunud Eestis rahva plahvatuslik juurdekasv, mistõttu Eestis rajatakse loodetavasti taas sama palju valdu, kui oli enne viimast sõda. Ja siis on tõesti aeg uue köite järele käes. Kõik läheb nii, nagu autor avaluuletuses ennustanud.
Nüüd on Tali ajalugu Kivisildniku sõnul lõpetatud ja täielik ja ilmselt täiendamisele ei kuulu, millest on natuke kahju. Liiatigi peab ju midagi kriitilist ka ütlema, sest, mis arvustus see muidu on. Väljataga kirjutas ju Sirbis arvustaja jaoks üles igavesed karmid nõuded. Ütlen siis, et Tali valla ajalugu võitnuks, kui Kivisildnikul olnuks mahti visata viinamarjapuskarit (jumala eest mitte puupiiritust) mõne teadjama Tali mehega. Siis kuulnuks ta ka, et Talil asus kõikide muistsete viikingite algkodu ja et sõda lõppes, nagu ta lõppes, on ühe iseäraliku Tali mehe teene. Samas aga, ega ühte lugulaulu, eeposesse või õuelaulu saa ka kõike päris viimseni sisse panna. Ei teinud seda ei Lönnrot, ei Kreutzwald ega teinud Eesti ajaloo kirjutajad: ühed tahaksid Savisaare, teised jälle Laari välja jätta, mõned aga kellegi juurde mõelda või panna. Kindlasti pannuks mõni mees Kivisildniku asemel Tali ajalukku kirja ka näitleja ja kuberneri Arnold Schwarzeneggeri, kes pärit Thali külast Grazi lähedalt loosungi all, et üks Tali puha.
Minule igatahes see Kivisildniku raamat meeldib. Seda võiksid lugeda ka need, kes Talilt pole. Ole meheks, Sven! 3005ndani!