Inglastel on väljend „ristunud metafoorid“ (mixed metaphors). Marek Tamme esseekogu sissejuhatuses pakutakse meile metafooride risttabelit: ühelt poolt hiiglaste õlgadel seisvad kääbused ja teiselt jaotus, mis jagab mõtlejad rebasteks ja siilideks. Esimest populariseeris Chartres’i Bertrand, teist Isaiah Berlin (lõbusamalt ühildades Riia Isaiah). Üks tüpoloogia väärtustab kumulatiivsuse idee kaudu geeniust (kelle teedrajavale tööle on võimalik ehitada peale lisakorruseid), teine vastandab mõttelennu amplituudi mõtiskluse paigalpüsimisele; üks postuleerib ja jaotab kaheks mõtteruumi vertikaal-, teine horisontaaltelje. Ristatult saame huvitavaid hübriide: kääbusrebased ja hiigelsiilid, kääbussiilid ja hiigelrebased. Loogika ütleb, et siilid on vertikaali juure ligidal, rebased jooksevad horisontaalil laiemates kaartes kusagil kõrgemal. Tamme raamatu kangelasteks on hiigelrebased (selle ühendusjoone tõmbab autor ise sissejuhatuse peakirjas) – kümme (peamiselt) eelmise sajandi intellektuaalset suurkuju, kellest kaheksa puhul on raamatu esseed varem ilmunud järelsõnade töötlused.
Iga taksonoomia rajaneb mingile jaotusele, iga jaotus mingile eeldatud ühtsusele. Iga eeldatud ühtsus eeldab mingit arusaamist maailmast. Teisisõnu, iga taksonoomiaga saame kutse teatud maailma. Isegi kui kutse pole kutsena sõnastatud, on ta kutse ühte võimalikku maailma teiste kõrval. Sissejuhatused on tähtsad, eriti neile, kelle endi taksonoomiad, jaotused ja maailmad ei ole tematiseeritud, tõusnud (läbi)mõtlemise aineseks. Sissejuhatused kutsuvad valmistehtud maailmadesse nende etteantud tüpoloogiate ja tootemloomadega. Sissejuhatused orienteerivad lugejat, asetavad nad orbiitidele ja trajektooridele, mille üle neil võib kergelt puududa kriitiline kontroll.
Heideggeri ja Tamme juhatused
See ei tähenda veel kriitikat, arvestades, et sissejuhatusi ülejäänud (geograafilise) maailma mõtlemisse on Eestis väga vähe ja neist jäädaksegi ilmselt puudust tundma. Tamme ülevaade, teine kümneliikmeliste valikute seerias, mitte ainult ei võta kohta hõredalt asustatud territooriumil, vaid, nagu osutatud, püüab seda kaardistada. Eestis pole teist esseisti, kes ühelt poolt kirjutaks võrreldava elegantsi, vaimukuse ja selgusega ning teiselt poolt oleks võimeline oma teksti pikkima osundusi inglise, prantsuse, saksa, ladina, vanakreeka, itaalia, hollandi ja vene keeles, rääkimata arvukatest neologismidest.
Aga Tamme metafoorid loovad oma ristatud telgedega universumi, mis jätab lahti küsimuse sellest, milline ja kui kandev loom on hiigelrebane ning kuivõrd on talle alternatiive nt hiigelsiilide näol. Teisisõnu, Tamme koordinaattelgedega märgitud ruumi on võimalik kujutleda teisi sissepääse, teisi perspektiive, teisi geomeetriaid. Vältimatult surub end peale Heideggeri tõdemus, et igal (meie mõistes suure tähega) mõtlejal on vaid üksainus mõte, mida ta jälgib truult läbi elu algusest lõpuni. Tamm, vastupidi, tõstab rebaste hindamisel esile nende vaate haaravust – kõrgemalt näeb kaugemale. Selline perspektiiv avab meile ruumi, milles kultuuri suurimad saavutused kehastuvad tema kõige kõrgemal asuvates viljades. Mida rohkem vilju üks (lend)rebane noppida suudab, seda läikivam on tema intellektuaalne karvastik. Heidegger näeb asju radikaalselt vastupidisest aspektist. Sõna „kultuur“ tähistab temagi jaoks vilju, aga mida kõrgemal ja kaugemal need on, seda vähem on neis tegelikku väärtust. Süüvimata pikemalt Heideggeri endasse, peatume korraks tema „aspektil“, mille võiks etümoloogiliselt korrektselt tõlkida sõnaga „paistev“ (millisena midagi näib).
Juhatab ju Heideggergi teatud mõttes meid sisse samasse ruumi, kuhu Tamm. Selleks ruumiks on viimase ca 2500 aasta õhtumaine mõttetegevus, nähtuna samamoodi kumulatiivsena, aga (Tamme ja Berlini metafoori arendades) hiigelsiilide vaatepunktist, kaugenevana. Siilid ju ei pesitse võras, vaid tüve ja juurte kohtumiskohas. Kogu see metafoor toimiks ehk paremini, kui asendaksime siilid muttidega ja rebased oravatega, aga jääme lihtsuse mõttes Tamme ja Berlini sõnastuse juurde. Oluline on, et viimase 2500 aasta mõtte valgus tõuseb Heideggeri aspektis alt üles ning kandev roll on üht mõtet mõtlevail Atlastel. Kõige valgem on kõige alguses, kusagil Anaximandrose, Parmenidese ja Herakleitose juures, kelle iga säilinud fragment ütleb terve maailma. Ajas ja ruumis edasi liikudes valgus hajub, seda suudavad koondada vaid tõeliselt suured mõtlejad. Koondavad nad ikka sama algset valgust. (Heideggeri näitab, kuidas seda valgust jääb ikka ja alati vähemaks kuni see hääbub unustusse ja mõtlemine jõuab umbteele.)
Niimoodi vaadatuna näeme Tamme ristatud metafooride universumis hoopis keerulisemat struktuuri. Ta on vähem puu ja rohkem ehitis (saksa paljutähenduslik bilden-juur kordub filosoofias ajastust ajastusse), tema organiseerimisprintsiibiks on teatav hierarhilisus, järjekord, iga ülemist taset peab kandma põhjana alumine. Talle on omane teatav „pro-jekteeritus“, iga küsimus, mõistmine või teadmine eeldab eelteadmist, millestki ette arusaamist (omamoodi „ala-teadlikkust”). Me saame suhtestuda sellega, mille me ära tunneme. Võimalikkuse tingimuste otsimine viib üha allapoole, üldisemate printsiipide poole, mis algusena valitsevad kogu struktuuri. See motiiv kangastub Platonis, Aristoteleses, Kantis, Hegelis ja Heideggeris endas. Samal ajal luuakse selles Bildung’is teatav horisont, avarus või universum, mille sisse jääb kõik see, mida saame teada. See universum ühtmoodi avab ja suleb, jättes väljapoole selle, mida me ei tea ega saagi teadma, mida pole olemas. Samas ruumi sees on meie teadmine potentsiaalselt absoluutne ega saagi teisiti olla.
Siin kuuleme teatud kaja Tamme aspektist, kus palju teadmine on väärtuslik. Aga metafüüsikas või filosoofias – nagu me seda universumit tema kõige abstraktsemal kujul tunneme – on mõtte loov, ehitav, mõtestav suund ülalt alla, selle ühe algse mõtte suunas. Sest kui kõige all on midagi, kui kõigel on põhi või alus, subiectum või ὑποκείµενον, siis mõistmise, arusaamise suund selles ruumis saab osutada vaid sinna. Alus teeb ülalpoolse – fenomeni, teooria vms – võimalikuks kõigis tema ilmnemisvormides. Siia omakorda on sisse kodeeritud mõtlemise, tegelikult iga mõtlemise, ükskõik kui diskursiivne või kõrgelennuline ta ka poleks, hermeneutilisus: pidev silmside otsimine oma võimalikkusega, ideaalis alguspunktiga. Kunagi loojaga, tänapäeval, mil jumal on Nietzsche kasutatud Hegeli tsitaadiga surnuks tunnistatud, inimesega. Inimesega, kes metafüüsikas otsis tingimusetust (Hegel oli selle otsingu kõrgpunkt) ja nüüd kaldub unustama mitte ainult seda, mille Heideggeri arvates unustas metafüüsika (olemise), vaid metafüüsikat ehk tingitust ennast.
Tamme metafoorid loovad oma ristatud telgedega universumi, mis jätab lahti küsimuse sellest, milline ja kui kandev loom on hiigelrebane ning kuivõrd on talle alternatiive nt hiigelsiilide näol.
Hardi Tiidus või Uku Masing
Kriitika, mis siit koorub, ei ole suunatud neile kümnele, kelle mõtteid on selles kogumikus refereeritud, veel vähem Marek Tammele, kes selle tänuväärse töö on ette võtnud. See on kriitika, mis lähtub sõna kreeka juure, verbi κρίνειν algsest mõttest, milleks on „eritlus“. Ja ehk veidi ka „etteheide“ ladinlikus tõlkes heideggerlikust Entwurf’ist („projektsioon”), mis kätkeb endast mingi tähenduse avamist tasandil, mis teeb selle võimalikuks. Ehk maakeeli tegeleme me siin konteksti asetamisega, püüdes forsseerida küsimust: mis on rebaseks olemise sügavam mõte? Miks hakata rebaseks? Kas pole paremaid alternatiive? Tamm ise vastab väljakutsele esmalt impressionistlikult: rebaseks olek aitab seesmiselt kasvada, saada suuremaks, mõista enamat, ennast käivitada (lk 10) ja veidi hiljem pragmaatilisemalt, et „kasu lõigata tarkusest ja teadmisest“. Mõlemad kirjeldavad teatavat ekspansiivselt territoriaalset epistemoloogiat, mis iseenesest seletab ära laia võra eelistamise juurtele. Kuid teiselt poolt rõhutab ta reljeefselt eesti filosoofia vaesust. Loomulikult tahtmatult ja kahtlemata on see etteheide ülekohtunegi, kuna Tamm on ajaloolane. Ometi on tema esseekogumikul piisavalt kattumist filosoofiaga, et saaks tõstatuda küsimus ontoloogiast, et peale teadmiste arhiveerimise, organiseerimise ja vaatamiseks väljapanemise küsitaks nende päritolu, tingituse ja võimalikkuse järele. Äärmuseni utreeritult on see valik, milles eesti mõttelugu sipleb aastakümneid: kumb on teadjam, kas Hardi Tiidus või Uku Masing? Vastust veel ei teata ja nii on Eesti ikka see koht, kuhu filosoofia rangelt võttes ei ole veel jõudnud, kuna meieni ei ulatu vanade kreeklaste kõne. Muidugi on üksikuid, kelleni see on jõudnud, kuid selleski raamatus kohtame sõna „filosoofia“ pikemas distsipliinide loetelus mõistete „kirjandusteadus“ ja „antropoloogia“ vahel.
Ilma sissejuhatuse universaalse ambitsioonita ei olekski see kõik suurem probleem. Tegemist on biograafiliste esseedega, mille ambitsioon on esmajoones tutvustav. Valitud kümne vaateid esitatakse ülevaatlikult, peaasjalikult kronoloogilises järgnevuses, mõnikord ka laiemates kontseptuaalsetes sulgudes. Esseed on oma põhijoontes populariseerivad ega angažeeri esitletavaid vaateid sügavuti, rääkimata nende kriitilisest lahkamisest või läbivate seoste otsimisest ja teoreetiliste üldistuste tegemisest. Nad eksisteerivad puhtkirjeldavalt mõistetud pealiskaudsuse dimensioonis, mis ongi intellektuaalse (lend)rebase loomulik asuala. Võra servalt näeb kõige kaugemale.
Kus probleem tekib, on esiteks seesama ruumi või universumi eeldus, mis on sisse ehitatud raamatu sissejuhatuse ristuvasse metafoori ja milles vältimatult asub ka teadmistepuu. Sellele lisandub vaikiv kumulatiivsuse eeldus – et teadmised kogunevad ja kuhjuvad, et suuremate teadjate õlgadel on võimalik seista ja kaugemale näha. Seesama kumulatiivsuse eeldus jääb aga lõpuni läbi mõtlemata. Suur ei saa koosneda paljudest väikestest, ütleb Heidegger kusagil. Ometi poleks Tamme lähtepunktist ju vahet, kas seista hiiglase või kümne ülestikku kääbuse õlgadel. Tema raamat langeb nii eesti mõtteloo „Mnemoturniiri“ arhetüüpi, mis hindab üle kõige teadmiste paljusust ja entsüklopeedilisust, caveat’iga, et need oleksid huvitavalt sõnastatud ja organiseeritud. Teadmistepuu toetavate oksade, tüve ja juurte kohta on sellistel teadmistel vähe öelda – peale nende vaikimisi eeldamise. Ideoloogiliselt terendub siin teatud tüüpi humanismivorm, mis alateoretiseerib neid, kelle õlgadel seistakse, keskendudes selle asemel teadmistepuu ülemiste oksade ja viljade detailsele uurimisele. Seda mitte väga erinevalt eritlusest, mis juba antiikses Roomas asetas ühele poole homo romanus’e ja teisele homo barbarus’e, defineerides esimest homo humanus’ena. Homo humanus siis ja nüüd (läbi vahepealse renessansiajastu) on see, kes on ehk lävimisvõimeline vabade kunstide võimalikult paljude viljadega.
Foucault ei ole rebane
Kirjandusteaduse ja isegi ajaloo või antropoloogia vaatepunktist ei pruugi selline meetod olla nõrkus. Kõik need distsipliinid on kirjeldatavad teaduslikena ehk teisisõnu pideva kriitilise falsifikatsiooni objektidena. Midagi üleliia püsivat neis sellise käsitluse järgi olla ei saagi, kõik on mööduv ja tendents suunatud kumulatiivsele progressile. Kui puu kokku kukub, saab selle osadest alati kokku panna. Kui midagi altpoolt kaduma läheb, on kaotus esmajoones arhivaarne. Platonis ja Aristoteleses näeb selline käsitlus ületatud primitiivsusastmel eelkäijaid Kantile ja Hegelile. Heideggeri vaatepunktist oleks see muidugi omakorda barbaarsus. Kusagil ei põrku need kaks vaadet teadmistele ja mõtlemisele frontaalsemalt kui Tamme essees Foucault’st, kes klassifitseeritakse üheks rebastest. Foucault on vaatluse all olevast kümnest ainus, kes võib pretendeerida filosoofi nimele, ning seda viisil, millest möödavaatamine ähvardab tema drastilise mittemõistmisega.
„Kogu mu filosoofilise arengu otsustas Heideggeri lugemine,“ ütles Foucault oma viimaseks jäänud usutluses.
Autor, kes Foucault’s näeb üsna heitlikku ja pinnapealset mõtlejat, jaotab ta huvideringi läbi aja kolmeks peateemaks –
teadmiste loome, võim ja subjektsus. Neid kolme ühendama seatakse „tõe“ motiiv . See on vaade Foucault’le, millega mõistetakse fundamentaalselt vääralt tema mõtte raskuskeset. Võim, subjekt, teadmised ja tõde ei ole omaette entiteedid – kord üks peal ja siis teine –, vaid orgaanilised osised ühes suures mõttes, mille nad koos moodustavad. Nii on väga kaugel Foucault’ mõttest öelda, et „võim legitimeerib end läbi tõe“, et „inimesed toodavad tõde“ (lk 113), et „diskursused varustatakse kultuuris tõeväärtusega“ (lk 115) vms – nagu tõde oleks midagi väljaspool võimu, subjekti või teadmisi. Foucault’ võim on see, mis mingisse tõerežiimi koondunud teadmiste kaudu loob subjekti või teistpidi: tõde on see pind, millel subjekt end automaatselt leiab võimutehnoloogiate kujundatuna, viimaste (alati juba aset leidnud) ristumisel teadmistega (pouvoir ja savoir). Ükski neist mõistetest ei saa eksisteerida omaette „objekti“ või mõne teise „instrumendina“. Nad on ühe ja sama mõtte erinevad aspektid eri vaatenurkadest. Foucalt’ võimu ei valda kunagi keegi, ta võim pole kunagi ühesuunaline. Tõel puudub igasugune kokkupuude „tegelikkusega“ – mõistetud kui actualitas. Mis ei tähenda, et need mõisted oleksid käegakatsutamatult abstraktsed: võimu, tõe, teadmiste, subjekti loomuses on alati „kehastuda“. Kuivõrd kaugeks on Foucault’le pühendatud essees jäänud tema mõtet liikuma panevad jõud, osutab tõik, et sõna „vastupanu“ (resistance) – määravalt oluline Foucault’le kui filosoofile ja inimesele, kes otsis igal pool ressursse võitluseks tõe ja võimu domineerimise vastu – ei esine selles kordagi. Foucault’ mõte võib tunduda heitliku ja ülirebaslikuna. Ometi mõtles ta kogu elu üht mõtet, küll kõikvõimalikest eri suundadest, nagu õpetaski tema maître.
„Kogu mu filosoofilise arengu otsustas Heideggeri lugemine,“ ütles Foucault oma viimaseks jäänud usutluses.