Ka Stockholmis jääb üha vähemaks vanema põlve pagulasi ja nende järeltulijaid, kes veel jõuavad Karl Ristikivi haual käia või teavad teed sinna. Olen Endel Rihvkiga nõus, et haudu on tarvis elavatele, ja neid elavaid, kes on lugenud ja tunnevad Ristikivi loomingut, on kodumaal üha rohkem. Kuid ta ei ole ainus: sealsamas Stockholmi Metsakalmistul puhkavad Johannes Aavik, Marie Under ja Artur Adson, Gustav ja Aino Suits, August Mälk ja paljud teised. Kas ja kui õigustatud võiks olla Karl Ristikivi põrmu kodumaale toomine ja sängitamine Tallinna Metsakalmistule? Või hoopis Paadremaa kalmistule ema kõrvale, kellele Ristikivi oma elu viimastel aastakümnetel palju mõtles?
Lihtsat vastust neile küsimustele on raske anda, kuid olgu siin lühidalt meenutatud Karl Ristikivi pärandi lugu. Ristikivi 26. aprillil 1976. aastal koostatud testamendi alusel jagati tema maalid ja grammofoniplaadid ristipojale Johan Mudale, osa rahalistest säästudest kreeklasele Spyridonis Arvanitisele, ja ülejäänud pärandus, kaasa arvatud autori varalised õigused, Eesti Kirjanduse Fondile, mis loodi kirjaniku enda osalemisel Stockholmis 1970. aastate algupoolel eesmärgiga toetada eesti pagulaskirjandust. Autori varaliste õigust hoidmine Eestis on vastastikuse kokkuleppe ja aruandluskohustuse alusel antud üle Karl Ristikivi Seltsile.
Karl Ristikivi hauatähis, mille alla tema tuhastatud põrm urnis on maetud, on tõepoolest tagasihoidlik. Kuid see on samasugune nagu ka teistel tema lähedusse maetuil. Hauaplaadi tellis ja laskis paigaldada Eesti Kirjanduse Fond. Kirjaniku nimeline hauaõigus ja hauakiri on 1977. aasta 13. septembril väljastatud Karl Ristikivi pärandustombule, mida haldas kirjaniku sõber, pangandustegelane ja Vabariiklaste Ühingu liige Rudolf Jalakas, kes korraldas ka Ristikivi pärandustombu jaotamise. Pärast tema surma on hauaplatsi säilimise eest hoolitsenud Eesti Kirjanduse Fondi liikmed Rootsis Paul Laan ja Enn Nõu, praeguse seisuga on see makstud ette veel umbes 17 aastaks (“umbes” seetõttu, et teenuse hind tõenäoliselt tõuseb pika aja jooksul).
Olen kolmel korral käinud Karl Ristikivi haual ja aimanud siiski ka midagi teda ühendavat naabrusse maetud võõrapäraste nimedega. Nagu oli kirjaniku usutunnistus apostlik-ortodoksne, nii ta ka maeti vastavate tavade kohaselt ja kalmistu sellele alale, kus teiste Balkani ja Kagu-Euroopa rahvaste esindajate hulgas puhkab kreeklasigi, kelle hulgas ta maises elus ennast hästi tundis. Kas ei võrsu sellest teadmisest ometi ka rahu – rahu vaimusugulusest ja võib-olla ka äratundmine, et paik, kuhu väsinud rändur puhkama heitis, võibki olla ta kodu.
Janika Kronberg,