“Take it all in all, I do not believe anybody on Earth has a worse time than an Emperor penguin.”
Apsley Cherry-Garrard,
“The Worst Journey in the World”
Mullune suvi Ameerika kinodes kujunes kavandatud Hollywoodi kassahittide osas taas kord pettumuseks. Ent kus kaotajaid, seal võitjaid – suurte läbikukkumiste varjust ujus seekord sensatsioonina pinnale pretensioonitu ilupildiline loodusdokumentaal, prantslase Luc Jacquet’ “Pingviinide marss”. Tõsi, USA kinoversioonis on algse heliriba alternatiivpopsiristused asendatud suurejoonelisema sümfoonilise muusikaga ning prantslaste mängulist kolmehäälset dialoogi asendab märksa konservatiivsem ühe jutustajahäälega lahendus vanameister Morgan Freemani väärikas esituses. Ent seegi ei suuda kuidagi maskeerida tõsiasja, et lookene ise on lihtsakoeline, loid ja dokumentaali kohta kaunis faktivaene, tuginedes eeskätt majesteetlikele maastikuvaadetele ja muidugi peategelaste füüsise tahtmatule koomilisusele. Kes siis ei armastaks väärikaid keskealisi inimesi meenutavaid, lumel ja jääl näilise “surmapõlgava heatujulisusega” ringituterdavaid pingviine ja nunnusid pingviinitibusid. On lihtne armastada liiki, mis ei tüki ligilähedalegi inimese elualadele, vaid püsib kaunites lumistes filmikaadrites, mis ei vahenda kunagi pingviinikoloonia tekitatava kisa täit võimsust, haisust rääkimata.
Tõik, et ootamatult tulnud Ameerika eduga kaasnenud kõmu paisutas “Pingviinide marsi” menu globaalseks, illustreerib pigem haibi mõjuvõimu maailma kinotarbimise üle kui paljuräägitud dokfilminduse tõusulainet. Sest tõele au andes ei ole see ülesentimentaliseeritud ja veniv, totralt liialdatud heliefektidega oopus, vaatamata võttemeeskonna pingutustele tõenäoliselt mitte eriti mugavates tööoludes, kogu seda tähelepanu lihtsalt väärt. Loodusfilmina on see nõrgapoolne, ka konkreetse liigi ekstreemsetest eluviisidest on tehtud märksa paremaid ja põhjalikumaid ning mitte põrmugi vähem maalilisi dokke – kõige lihtsam on nimetada BBC 2001. aastal valminud kaheksaosalise minisarja “The Blue Planet” teist osa “Frozen Seas”. Ja kui lugeda Robert Scotti viimase Antarktika ekspeditsiooni käigus vaid pisut enam kui 90 aasta eest teadusele esimese keiserpingviini muna välja võidelnud bioloog Apsley Cherry-Garrardi põrgulikku reisikirja “The Worst Journey in the World” (mis on tänu Gutenberg Projectile – www.gutenberg.org – saadaval tasuta e-raamatuna), hakkab ka jutt nüüdisaegse võttemeeskonna heroilisusest tunduma kaunis mõttetu.
“Pingviinide marss” on dokumentalistika selle mõiste suhteliselt kaudses tähenduses. Iseenesest poleks selles midagi halba, sama võib väita näiteks ka Jacques Perrini hüperestetiseeritud “Rändlindude” kohta. Ent erinevalt jahedat vaatlejadistantsi hoidnud “Rändlindudest” on narratiivsusele rõhuv “Pingviinide marss” vastutustundetu, must-valgeid vastandusi ehitav (mis mõtet on demoniseerida merileoparde?) looduse “disnifitseerimine”. Rahus oma instinktidest juhinduvate lindude isikustamine ja nende normaalse elutegevuse saateks kokkublufitud tundlev ja udutav verbaliseering muudavad dokumentaalse pildimaterjali millekski, mis toodab harimise asemel maailma ainult lollust juurde. (Osa Ameerika kristlikest ringkondadest tõttas käsitlema pingviine “monogaamiat ja traditsioonilisi pereväärtusi jaatava” eluvormina! Ilmselt suutsid nad mööda vaadata ka sellest harvast filmi eksinud faktist, et keiserpingviinid otsivad üldiselt igaks soojätkamistsükliks uue partneri.) Toreda, nunnu ja vaataja faktidega väsitamisest hoiduva looduskäsitluse tagajärjeks on aga uudised ajukääbustest, kes hakkavad “kaldale uhutud” hülgepoega nähes teda abivalmilt vette tagasi tassima, mispeale too neil nina peast ära hammustab. Rääkimata sellest, et igal aastal saab laias maailmas surma või jääb sandiks turiste, kes tõttavad õnnelikult lähemalt uurima, pildistama, silitama, söötma jne mõnd kõrgemat eluvormi, keda nad seni on ainult telekast näinud.
Maailm oleks parem paik, kui inimesed ei viiks oma lapsi kinno mitte infantiliseeritud pingviinielu üle heldima, vaid vaatama Werner Herzogi hiilgavat “Grislimeest”, järelevaadet Alaskal tegutsenud entusiastlikule karusõbrale ja amatöör-loodusdokumentalistile Tim Treadwellile, kelle tema suured karvased parimad sõbrad ühel päeval maha murdsid ja ära sõid. Igatahes tuleks seda teha enne, kui nad satuvad nägema kõmu järgi Treadwelli “heroilisest elust” kavandatavat Hollywoodi filmi Leonardo DiCaprioga.
Ma vahetan kanalit, kui ma “Pingviinide marssi” kunagi telekast nägema peaksin.