Milliseid uusi loomingulisi väljakutseid toob sulle alanud aasta?
Väljakutsete suhtes ma ei teagi – pole veel mõelnud, mida ma sel aastal peaksin tegema. Lõpetasin 2. jaanuaril ühe teose, see on Toomas Vavilovi tellimus puhkpillidest koosnevale orkestrile (mitte puhkpilliorkestrile, siin on väike varjundi vahe). Selle pealkiri on “Jalutuskäik puhkpillidele”, õigemini kõlabki ta saksa keeles: “Wandern mit Bläsern”. Ma kasutan seal Schuberti laulu “Das Wandern”. Sõnaga muusika, milles kõlavad mõningad tsitaadid.
See on programmiline teos, nagu filmimuusika ilma filmita või muusika filmile, mida pole loodudki. Puhkpillid kogunevad kusagile, lähevad jalutama, siis on kutse veinile, seejärel õudne nägemus ning viimaks pääsemine sellest ja tänupalve. Lõpus kasutan veel “Karumõmmi unelaulu”, vahepeal kõlavad ka Mozarti ja Verdi tsitaadid.
Millest selline huvi klassikute tsiteerimise vastu?
Kui ma hakkasin seda puhkpillide teost kirjutama, siis selgus, et olin natuke abitu. Alguses võtsin selle töö küll rõõmuga vastu ja siis tuli välja, et ma ilma keelpillideta ei oskagi nagu hästi kirjutada. Igatahes olin natuke mures ja ei leidnud ideed ning siis mõtlesin enda lõbustamiseks välja niisuguse süžee. Mul on ju teisigi sarnase pealkirjaga teoseid: “Teekond keelpillidele”, “Tundeline teekond klarnetiga”.
Tsitaadid valmistavad mulle isiklikku lõbu, kuigi ma pole kindel, kas need publikule üldse midagi ütlevad. Näiteks Neljandas sümfoonias kasutasin Verdi “Joogilaulu”, ma küll natuke muutsin ja moonutasin seda ning paljud ei tundnud Verdit äragi. Aga ega see polegi tähtis. Millegipärast niisugune tsitaatide kasutamine mind ühest küljest lõbustab, kuid olen ka alati armastanud variatsioonivormi. Ja Schuberti kasutamine on nagu ühe teema varieerimine. Ent see on ikkagi isikliku lõbu asi: olen sügavalt veendunud, et looming on üks lõbutsemise vorme.
Mis rõõmustab sind su pedagoogilises tegevuses praegu kõige rohkem?
Praegu olen juba muusika- ja teatriakadeemia emeriitprofessor ning mul on veel ainult üks õpilane. Ja sedagi ei pruugiks tingimata olla, kuna emeriitprofessor võib õpetada, ent ta ei pea õpetama. Aga Mait Jüriado, see noor sümpaatne inimene, tahtis veel ühe aasta minu juures õppida. Kuigi ma soovitasin talle teiste juurde minna – on ju väga kasulik saada erinevaid impulsse. Ma ei usu, et ma talle just palju anda saaksin, aga rõõmu teeb see ikka.
Kuid mis mind on rõõmustanud neil pikkadel aastatel, mil olen õpetanud, on see, et mu õpilased on olnud väga toredad, arukad ja andekad inimesed. Andekus siinjuures polegi alati mitte kõige olulisem, kuid meil on alati olnud huvitav koos olla. Ja siis muidugi on osa neist hiljem kujunenud väga headeks, vaimurikasteks heliloojateks.
On sind pedagoogilises tegevuses aastakümnete jooksul mõni asi kurvastanud ka?
Pedagoogilisel tegevusel on kaks aspekti: õpetamine ise on üks, aga ma olin ka kompositsiooniosakonna juhataja. Ning mind on kurvastanud see, kui mõnikord pole saanud teha õppeplaane piisavalt heaks. Ent nõukogude aastatest on need nüüd kogu aeg paranenud – seal on palju vähem rumalusi ja üha rohkem valikuvõimalusi. Õigesti valitud võimaluste puudus on mind kurvastanud isegi praegu, kui valikuvõimalused on suuremad.
Kuid mis mind pedagoogilises töös on mõnikord mitte et just kurvastanud, pigem ettevaatlikuks teinud, on see, kui õpilased täidavad mu nõuandeid sõna-sõnalt ja järjekindlalt. Olen kartma hakanud neid nõuannetega mitte ehk “ära rikkuda”, vaid liiga endasarnaseks teha. Mulle alati meeldib, kui õpilane mulle vastu vaidleb. Siis selle vaidluse käigus on mul võimalik põhjendada oma arvamust – ja tema ütleb enda oma. Kui õpilane saab aru, et see minu nõuanne on ainult üks paljudest, mis talle oleks võimalik anda. Mõni teine muusikainimene annaks ju talle hoopis muud nõu, mis oleks kindlasti sama oluline kui minu oma. Nii et kurvastab see, kui õpilane liiga üks-üheselt usub minusse.
