Vergo Verniku näitus Deco galeriis kuni 14. I.
Mis mujal tehtud juba aegu tagasi, võib siin ja praegu mõjuda värskena, kui tehtul vaid on meeli ja mõtteid liigutav tagapõhi. Deco galeriis avatud skulptuurinäitusel võib publik galeriiseintelt leida vaid savist ja skulptuurivahast vormitud tähed, mis moodustavad kaks korda sõna “skulptuur”.
Skulptor Vergo Vernik on olnud aastaid skulptuuriõpetaja Kullo noortele huvilistele, meister kunstiakadeemia õppetooli juures ja praegu üks neid eesti skulptoreid, kes selle eriala olukorra pärast ausalt ja südamest mures on.
Akadeemia uus kolmeaastane õppesüsteem on just skulptuurieriala suhtes hävitavalt negatiivset mõju avaldanud. Kauast õppimist ja spetsiifilisi ametioskusi nõudev eriala on küll kõikjal maailmas andnud kunstnikke, kes on end kolmemõõtmeliselt teostanud kõige kaasaegsemal moel, ent kunstiakadeemias ei jagunud skulptuuri erialale eelmisel aastal ühtegi soovijat. Teisele kursusele jõudnud noorele otsustajale tunduvad kaks järelejäänud aastat olevat ilmselt liiga lühike aeg materjaliõpetusse ja modelleerimisse süvenemiseks. Ehk peaks skulptuur kui eriala leidma Eestis mingi alternatiivse tee. Soovijaid traditsioonilisest õpetusest lähtuvasse kaasaegsesse skulptuurikooli oleks ilmselt ka väljapoolt Eestit.
Tartu ülikooli maalikool on ju seni leidnud taset kindlustava piisava üliõpilaskonna. Maalikunsti praegune olukord võlgneb aga suuresti mõnele erialainimesele, kes on aastaid ajanud oma rida, võidelnud välja mitmeid maalikunsti preemiaid, aastanäituste tunnustusvõimalusi jne.
Viimaste aastate kultuurkapitali preemiaid jälgides võib vaid kinnitada, et Edgar Viiese tunnustamine 2002. aasta isikunäituse ja elutöö eest oli Eesti kultuurikontekstis suur erand. Skulptuuri ilmub kas või Tallinna avalikku ruumi väga vähe ja iroonilise seigana siinjuures peakski jälle küsima: kuhu siis Viiese “Merineid” Viru hotelli juurest ikkagi kadunud on? Selle asemel on teisele poole kaubanduskeskust kerkinud küll Mare Mikoffi repliik Weizenbergi “Hämarikule”, Vabaduse platsile Leonhard Lapini “Vabaduskell” ja Kadrioru lossi kaskaadide juurde Mati Karmini barokne merejumal. Ent see kõik ei õigusta eesti ühe tuntuma modernistliku skulptuuri laoplatsile lebama jätmist.
Eestis pole praegu ühtegi arvestatavat regulaarset skulptuuriüritust, mis annaks osalejatele garantii avaliku teose püstitamiseks ja premeeriks ka kunstniku suuri kapitalimahutusi nõudva töö. On vaid suvised skulptuurisümpoosionid. Tallinnas näiteks Mustamäe dolomiidisümpoosion, kus Orgita dolomiidist lühikesel ajavahemikul valminud dekoratiivvormid leiavad enamasti koha tagasihoidlikel haljasaladel või lasteasutuste õuedel. Kunstiküpseid ja keskkonda vääristavaid töid tuleb sellistelt sümpoosionidelt enesestmõistetavalt vähe, aga mõned ikkagi. Erandlikuna võiks nimetada Vergo Verniku Prantsuse lütseumi ette paigutatud dekoratiivvormi kokkuleppelise nimega “Koolitee”. Väga ilus minimaalselt töödeldud kivivorm püüdis aastajagu möödaminnes pilku, autor selgus mulle tegelikult alles hiljutises vestluses. Polegi nagu kombeks uusi avalikke kunstiteoseid linnaruumis ajakirjanduses tutvustada, kuigi seda võiks teha.
Ja lõpuks üks lühike ja lõbus lugu sellest, kui kahtlustavalt suhtuvad tähtsad Tallinna linnaametnikud skulptuuri. 2004. aasta skulptuurisümpoosionil Mustamäe Männi pargis märkas koeraarmastajast skulptor Vernik mändide all koertega jalutamist keelustavat liiklusmärki. Ta raius märgi alla dolomiidist kena koerakuju ja palus linnavalitsuselt luba oma kivist koera parki paigutamiseks. Ent luba ei antudki: kui ikkagi linnaametnikud on männimetsas koerad ära keelanud, siis ka kivist koerad. Verniku kivist koer istubki nüüd ühes Sütiste tänava lasteaia hoovis, laste rõõmuks.
