Ühes Vene telesaates pidid modellid, poliitikud ja sportlased mängus püsimiseks sööma midagi ebatavalist. Osalejad olid paastunud ja vaimu valmis pannud, et neelata „tavapärast“ kraami, näiteks vihmausse ja prussakaid, ent neid ootas ees õudus, mida ette ei osatud aimata – soome-ugri toit. Püstkoja ees istus mansi memm, kes valmistas lihapalle. Ta võttis toore lihatüki, pistis selle ühest suunurgast sisse, mälus pehmeks ja lükkas teisest suunurgast välja. Seejärel võttis tüki soolikat, toimetas sellega samamoodi ja mätsis näritud soolika lihatüki külge. Seda operatsiooni kordas ta seni, kui valmis umbes poolekilone lapik toore liha pall, mida saatejuht mõnuga „mansi tefteeliks“ nimetas. Võistlejad loobusid seda proovimast.
Soome-ugri ekstsentrilisus
Esitatud juhtum ilmestab asjaolu, et soomeugrilaste iseäralikkus on kätketud suuresti meie toidukultuuri. Seda on märgatud juba varemgi. Kroonikakirjutaja Nestor raius XII sajandil alguses raamatusse, et „jugralased joovad verd nagu vett ja söövad igasuguseid jälkusi“. Olgu vene kroonikate üldise faktitäpsusega kuidas on, vere joomiseks ning toore liha ja muude suhteliselt ootamatute toitude söömiseks on etnograafid soomeugrilaste seas pidanud alati vaimu valmis seadma. Saamid jõid juba saja aasta eest palju kohvi, aga et jook rammusam oleks, pandi sellesse rasva ja kuivatatud põhjapõdraverd. Udmurdid on keetnud oravaputru, mille hais ja maitse ajasid endisaja rahvateadlastel südame tükiks ajaks pahaks. Samuti kurtsid etnograafid saja aasta eest, et mari toidud on soolased ja hapud, nende taar aga „pööravat silmad pahupidi“. Ka mari kultuurispetsiifiline soolakala jättis akadeemiliselt professionaalsetele, ent rahva seas kohanemisvõimetutele uurijatele kustumatu elamuse. Petšoora jõe äärsete komide soolveest välja tõmmatud, hädapäraselt koospüsivat kala käsitleti aga keskmise tegevusraadiusega keemiarelvana.
Need soome-ugri etnograafia ajaloost pärit näited ilmestavad eeskätt klassikalist suhtumist tsivilisatsiooni äärealal või kaugemalgi elavatesse rahvastesse. Põliselanike juures oli Euroopa haritlasele kõik valesti, muu hulgas muidugi ka „metslaste“ maitse. Mõelge kas või verivorstile, mille mainimisel võib harjumatu kuulaja eestlasedki eksootiliseks metsrahvaks tembeldada. Seega oli hinnang soomeugrilaste toidule juba ette määratud ega sõltunudki sellest, kuidas Uuralite pool toiduks tarvitatu tegelikult maitses. Teadlased ei otsinud tollal uusi kultuurilis-meelelisi kogemusi, vaid hindasid kõike läänemaailma ideaalide järgi.
Soomeugrilaste juures söömine on etnograafi initsiatsiooniriitus sissepääsuks kohalikku kultuuri. Pole keeruline vaimustuda põliselanike muusikast, kunstist, muinasjuttudest või töövõtete sujuvusest. Meie soome-ugri sõbrad eeldavad, et etnograafid naudivad alati ka nende toitu. Seda, et sa oled lakkamatult õnnelik selle üle, mida suhu pistmiseks ette antakse, on väga keeruline imiteerida. Seda enam et kostitajad peavad hoolega silmas, kas nende pakutav ka tegelikult tee uurija kõhtu leiab.
Mu sõber Anzori Barkalaja on meenutanud handi sõpradel külas viibides saadud elamust. Koldel podisevas katlas ilmusid leeme seest äkki välja oravakäpad ja koon. Kallile külalisele, kes ei olnud jõudnud esimesest ehmatusest veel toibuda, ulatati nautimiseks muidugi just see orav. Ja Anzori sõi vapralt ning ümises õndsalt. Tookordne eine oli talle üks paras sensoorse kasvatuse õppetund.
Head toidud, mida on palju
Soome-ugri toit tekitab või eeldab muutunud meeleseisundit. See ei tähenda, et meie hõimlaste lähenemine liha, kala ja muu söödava serveerimisele oleks alati esmapilgul äärmuslik. Rafineeritust võib soome-ugri toidulaualt leida teiseski mõttes. Suurem osa soome-ugri toidust koosneb hõrgutistest ka tavapärase maitsemeele jaoks.
Maitsvaid asju oskavad soomeugrilased teha igas toidukategoorias – nii suppide, putrude, liha- kui ka kalatoitude vallas. Eriti osavad ollakse küpsetamise ja täidiste alal, mida ei eita ka need etnograafid, kes muidu keskenduvad soome-ugri toidu ekstreemsusele. Pirukate, pannkookide ja korpide sisse panevad soomeugrilased liha, kala, muna, kartuleid, tangu, herneid, kapsast, kanepiseemneid, marju või kohupiima. Udmurdi ja komi kõrvapirukad pelnän on aga saanud maailmakuulsaks ja Udmurdimaa pealinnas on pelmeenile isegi ausammas püstitatud.
Soomeugrilased ei saa ka usuasju ajada tühja kõhuga. Jumalate nimel vande andmise kinnitasid marid söömisega. Mari ohverdustel tapeti varem sadu loomi ja pidutseti päevade kaupa. Matustel pandi lahkunule kaasa ohtralt toitu ning topiti tal ka taskud pähkleid täis, sest surnugi vajab kehakinnitust ja Tolles ilmas on palju sugulasi ees, kellele vaja kosti viia. Mälestamine andis põhjust taas natuke süüa. Varasemalt tapeti selleks hobuseid ja lambaid ning lahkunut meenutati päevi. Olulisim nendest on 40. päeval toimuv palve- ja söögiriitus, mis on iidne esivanemate mälestamise tava. Juba Herodotos kirjeldab seda Sküütias levinud kommet.
Soome-ugri toit on nii hea, et kui sööma hakata, ei saa enam pidama. Kõik soomeugrilased, ungarlastest neenetsite ja mordvalastest saamideni, söövad tihti ja palju. Etnograafidki satuvad paratamatult sellises kõikehaaravas protsessis osalema, seega pole ime, et söömise tiheduse üle pidevalt imestatakse. Ilmari Manninen märgib, et marid söövad sagedasti, nii et päev läbi „käibki tšeremissi lõug“. Üks mu komi sõber täheldab tihtipeale pärast neljakäigulist söögikorda: „Oode on läbi, nüüd võib ka pisut keha kinnitada.“ Normaalne komi pidusöök kätkeb endas aga 17–18 rooga. (Piret Koosa käsitlust komide arusaamisest normaalsest toitumisest vt blog.erm.ee/?p=946.) Udmurdidki söövad vähemalt kolm-neli korda päevas ja söömaaegade vahel pole neil midagi selle vastu, et pisut einestada. Udmurdi etnograafia klassik Grigori Vereštšagin kirjutab XIX sajandi lõpupoole, et sellist hetke ei olegi, kui udmurt midagi ei näri.
Arvestades kõike eespool kirjeldatut, ei saa neile seda kuidagi ette heita. Soome-ugri toit on ainulaadne, ahvatlev ja seda on palju. Soome-ugri maitse on nii peen, et selle adekvaatne nautimine eeldab mõningast harjutamist ning erilist vaimset ettevalmistust.