seisatan sel minemise rajal
igal unetul ööl
koorin end alasti
analüüsin end harali
pagendan end olnusse
ja jõuan tagasi
tagasi homsesse
mingis hääletus sisemuses
ütleb keegi, et ma olen
tahaks karjuda suures rahvamassis:
“Miks elame sel facking teatrilaval!”
murdumisnurk terav
avastushetk nüri
täna elan nende kahe vahepeal
Mittemidagiütlev täisnurk.
kus viibin –
mingis rõhuvas massis
lahustumatus seisakus
kellegi põlvedel, mis võivad avaneda
Vasaku käe veen on veel vaba.
Jaapanlased teevad ületunde.*
geniaalne – olen seda ise näinud
bussiaknast tehismaailma servalt
seletamatult korrusevirnalt
läbi öise metropoli
tulede rägastikulises vikerkaares
kõrvus mingi minimaalne toon –
pooleaastane mälestus viirastus
meie must-valges inimgeomaastikus
jah – tean sinu teist palet
aga olen ikka siin.
*kellegi luulekogust – tõesti ei mäleta
kuulsin praginat
heli salvestus
mõte otsis pidepunkti
leides ainult raskuspunkte
kuskil teadvuse ülesküntud tühermaal
kus eile reaalselt viibisin
selgineb nüüd hingamise tuiklev valu
praksatus aknaklaasil võttis ühtlase vormi
tühiseks marginaaliks on saabuv jõul
kütan kolme ahju
kell kolm öösel
sõbraks ühe kirjaniku lõputud labürindid
või hargnevad teed
ja meega maitsetu tee
aeg mil mõõtma peaks aega…
Oh aeg!
tühi hääbunud õhtune pühapäev
kus kellegil pole olekut
ei tulekut minekut
ja meist kolmest mõraneb kaks
ainult laterna valguses saabuv vihm
valutult kulgev helge sisevaade
mis järsku prügimägi me ümber peal
ja sina mu sees
ning hommik pole muutnud meelt…
Ja mis siis?
ootasin tulemist
tulemist, mis kui järellonkiv lein
hinge vangistav tühimik
see käib ja naerab
naerab minu kõrki pilku
loomuvastast kurbust
ennast petvat lootust
tõkke taha jäänud pisaraid
Raibe!
too mängib mulle mäkra
kasutab mu helget meelt
õrna hinge
kes veel ei taju, mis ukse ees
killuhunnikuks kuskil rentslis
üksinda sigaret seltsiks
viin pretendeerides mu kurbusele –
ainuke vaigisti, mis müügil sel kõikehaaraval lõputul letil
maailma suures hüpermarketis kärvavad niigi hinged
oma läbileotund meeltega
nagu mina siin lahutan osadeks
oma morbiidsust
ja milleks kõik see?
ta jääbki tulemata.
Karl Martin Sinijärv
TAKSO HEA!
Ah üleeile hakkas veidikene jube
Ma tahtsin uinuda ja samas äratust
Ei olnud üleeile autojuhilube
Ja tahtsin kohe ära siit ja ära just
Ma olin pisut võtnud väga punast veini
Mu palged olid väga pisut väga punased
Ööpoolikud on ikka olnud meil nii
Jah üleeile homme kunas veel
Ma võtsin takso ja see takso oli mõnus!
Ma võtsin takso ja see takso oli hea!
Kui sul ei ole taksos olnud mõnus,
telli kohe ja sul hakkab õige pea.
Sa vali õige number!
Mitte mingi ämber!
Vali õige number!
Mitte mingi öäk!
Mu pea on valus, aga kesse palus lüüa
Kaks naela kummagisse meelekohta
Ma väga palju tahaks väga vähe süüa
Ja minna hoopis ühte teise kohta
Ma tellin takso ja see takso on ju mõnus!
Ma võtsin takso ja see takso oli hea!
Kui sul ei ole taksos olnud mõnus,
telli kohe ja sul hakkab õige pea.
Sa vali õige number!
Mitte mingi ämber!
Vali õige number!
Mitte mingi öäk!
Sest taks on maks ja takso eestikeeles makso!
Maksumaksja oled niikuinii!
Mitte mingi ämber…
MEES, ME PEAKSIME
(MEES, ME VÕIKSIME)!
Mees, me peaksime suudlema oma kaaslannasid
ja nad korraks teise tuppa sulgema,
nagu ka selle Tuhandest Tänatud Töö,
mille me hetkeks ju suutsime peldikusse pagendada.
Mees, kas poleks ilus, kui
mina ja sina
imetabase prae servas veidike,
jah, kas või veidike, kõneleksime?
Nibeledes nõmeda ilusalatiga tabaksime nii mõnegi tõe?
Viimast kapparimarja püüdes vaataksime teineteisele
teistmoodi silma sisse kui
üksiti ja üksnes üle
arvutusmasina?
Kas Kasum on see, mis sind tiivustab?
Kas kesklinna korteri omanikku
kotib see kõik?
Sõber, sa sured nii või naa,
varem või hiljem.
Sina ei pea ennast tükkideks jagama,
juppideks lõikama, kildudeks
keevitama!
Mees!
Mina tahan sind veel mitu aastat!
Ole ja tule ja tee ja söö ja naudi ja vedele maas.
Käi kasvõi minuga koos all poes ja Thailandis.
Mida, mees, selleks on vaja?
Kas tõesti vaid raha ja aega?
No kurat?!
Alati, kui algab mitteuni,
saavad tähed sõnadeks.
Vahel saavad üpris hommikuni.
Rõvedateks, aga kenadeks.
Mõni kord, kui mitteuni hakkab,
saavad tähed tähendustekski.
Mõne tähe mõni mõte nakkab
teise tähte. Mõttetuseni.
Kolmas ja ka kolmeteisekümnes
täht toob taevast kuu – ja kuni
on veel kuid, mis rängalt rippu,
särab tähti.
Kestab mitteuni.
Lahe veerel männid, oksad
talve rütmis tasa on.
Lohusalu, Leola, Loksa
tasa on.
Mere kätkis laine lamab.
Jää on sõitnud palgesse.
Tasa, jama, ükstakama
– valge see.
Kuri kuu ja kõle laotus,
igav nõmm ja liivatee,
üksik mõte, kaksik kaotus
iseendasse.
Üksik mõte, kaksik kaotus.
Iseendasse.
Süda tuksub: tuks tuks tuks.
Mine lahti, uks. Uks-uks.
Mine vasemale, vennas.
(mujale sa ju ei saa)
Heida helevalge kinnas.
Lapik käpik käk käk käk
Hepik sepik väk väk väk
Keera kuradile linnas.
(taha või kuis ainult saad)
Näita mulle iseennast.
Mina lähen puu taha, mina olen vait.
I am rock’n’ roll
and I’m alright.
Keda kotib „tuks-tuks-tuks”?
Mine põrgu, „Uks-uks-uks.”!
Tule põõsa taha, tüdruk!
Heida seljast mahe undruk,
tule, tembi isamaad!
Mu kodu on küün, koda, rehi ja ait.
I am rock’n’roll
and I’m alright.