Boriss Nemtsovi tapmine on Venemaa presidendi Vladimir Putini 15aastase valitsemisaja kahtlemata kõige silmapaistvam poliitiline mõrv, sest Nemtsov oli selline mees, kelle biograafia järgi võiks õppida Venemaa lähiajalugu pärast Nõukogude Liidu lagunemist.
1991. aasta putši ajal seisis Nemtsov Moskvas Boriss Jeltsini kõrval tankil, sama aasta sügisest sai temast 32aastasena Venemaa ühe suurima tööstus- ja teaduskeskuse Nižni Novgorodi oblasti kuberner. Sellel ametikohal oli tema suurim kangelastegu hoopis see, et ta kogus oma oblastis üle miljoni allkirja Tšetšeenia sõja vastu ning viis need isiklikult Jeltsinile. Nüüdki oli Nemtsov sõja vastu Donbassis. Mõlemal juhul ujus ta räigelt vastuvoolu. Jeltsin ei suhelnud Nemtsoviga mitu kuud, aga kui ta lõpuks sõitis rahumõtetega Tšetšeeniasse, siis võttis kaasa just Nemtsovi.
1997. aastal pani Jeltsin 37aastase Nemtsovi korraga asepeaministriks ja energeetikaministriks. Naftabarrel maksis siis kümme dollarit, kaevurid ja pensionärid istusid Venemaal pikki kuid ilma rahata, üle Venemaa rullusid nn näljastreigid. Ühes hiljutises intervjuus rääkis Nemtsov, kuidas ta oli tookord unistanud, et kui nafta maksaks 35 dollarit, siis saaks Venemaast Kuveit.
Nemtsovi poliitilise karjääri tipuks kujunes 1997. aasta suvi, kui Jeltsin kuulutas ta mitteametlikult oma järeltulijaks Kremli peremehena. Avaliku arvamuse uuringute järgi oli Nemtsov kõige populaarsem poliitik, Gennadi Zjuganovist ja kindral Aleksandr Lebedist eespool. Ta oskas ja armastas rääkida tavaliste inimestega, mida Venemaa poliitikud kunagi ei tee.
Temast pidi saama Boriss II. Ta oli Jeltsini lemmiklaps. Nemtsov on meenutanud sedagi, et oma pööraste ideede poolest tuntud Jeltsin tuli mõttele panna ta paari Rootsi kuningatütre Victoriaga!
Kirgliku iseloomuga Nemtsov sai Jeltsini usaldusest niimoodi aru, et ta kuulutas sõja tollal Kremlile väga tugevat mõju avaldanud oligarhidele eesotsas Boriss Berezovski ja Vladimir Gussinskiga ning tahtis neilt ära võtta sissepääsuloa Kremlisse. Võitlus lõppes raha võiduga: Jeltsin ütles oma kauasest protežeest lahti. Temavastane meediakampaania hävitas Nemtsovi populaarsuse ja ta lahkus valitsusest pärast Venemaa majanduse kokkukukkumist 1998. aasta sügisel.
Teadlikult vastu tuult
Peale esimese presidendi Boriss Jeltsini on Venemaal kolm poliitikut, kellega kõige rohkem seostatakse keerulisi ja tavalisele venemaalasele vähe rõõmu pakkunud 1990ndaid aastaid – Jegor Gaidar, Anatoli Tšubais ja Boriss Nemtsov. Neid on alati sõimatud ja sõimatakse edasi. Kõigepealt suri infarkti Gaidar, nüüd mõrvati Nemtsov, elus on veel vaid Tšubais, kes pääses 2005. aastal atentaadist napilt eluga (Sic! Mõrvakatses mõisteti süüdi padunatsionalistist endine GRU ohvitser.)
Nemtsov ja Tšubais olid poliitilised mõttekaaslased, kuid Vladimir Putini võimule tulles 2000. aastal valisid nad erinevad teed. Nemtsov oli siis veel riigiduuma liige, kuid 2003. aasta valimistel ei lasknud Kreml Nemtsovi parteil Paremjõudude Liidul enam parlamenti saada. Nemtsovist sai Putini režiimi vihane kriitik, aga Tšubais jätkas Venemaa elektrienergia monopoli juhtimist, nagu ei oleks midagi juhtunud.
Ühes intervjuus iseloomustab Nemtsov hästi Tšubaisi, keda ta nimetab Venemaa kapitalismi isaks: „Tšubais on alati võimule väga lojaalne, ta on konformist ja võib töötada ükskõik millise režiimiga … Tal on selline loogika: „Niikaua kuni on võimalus midagi ära teha, tuleb seda proovida teha. Jah, mulle ei meeldi praegune võim, kuid olles selle sees, saan ma seda rohkem muuta kui siis, kui ma oleks opositsionäär.““
Sellega iseloomustas Nemtsov ühtlasi ka ennast, sest tema seisukoht oli täpselt vastupidine. Kui Tšubais valis 2000. aastatel, tinglikult öeldes, Arnold Rüütli ja Siim Kallase tee, siis Boriss Nemtsov valis Nõukogude dissidentide tee. Tal oli võimalus ja raha tõmbuda rahulikult tagasi ja tegelda elu lõpuni äri või hobidega. Sellise tee valis enamik Venemaa esimese põlve demokraate, aga Nemtsov läks teadlikult vastu tuult.
Nemtsov oli veel valitsusse kuulumise ajast Putiniga hea tuttav. Nemtsovi hästi tundnud Novaja Gazeta peatoimetaja Dmitri Muratov on väitnud, et Nemtsov toetas Putinit isegi 2000. aasta presidendivalimistel, aga peatselt pärast valimisi läksid nad ühes suusakuurordis juhuslikult kohtudes demokraatia üle nii teravalt vaidlema, et nende teed lahknesid igaveseks.
Nemtsovi võidi süüdistada kogu 1990ndate aastate viletsuses (sest Gaidar ja Jeltsin olid ju surnud!), aga teda oli raske seostada skandaalidega. Tema ainuke skandaalsus on ehk seotud playboy’liku elustiiliga. Aga ka selles osas oli ta julge mees ega varjanud kunagi, et tal on kolme naisega neli last, ja vastas alati otsekoheselt küsimustele isikliku elu kohta. Tema eraelu kohta räägiti koguni anekdoote. Ta kuulutas avalikult, et Venemaa demograafilise olukorra parandamiseks eelistab ta mitmenaisepidamise lubamist hiinlaste immigratsioonile.
Kuulus on lugu, kuidas 2003. aasta duumavalimiste ajal sõitis Nemtsov kampaaniameistrite keeldudele vaatamata 1. septembril vanasse kodulinna Nižni Novgorodi ja viis läbi linna oma tütre käekõrval esimesse klassi, kuigi elas uue perega juba ammu Moskvas. Aga ta oli vanemale tütrele nii lubanud.
Majanduslikult sõltumatu
Nemtsovi puhul on veel oluline asjaolu, et Putini režiim ei suutnud teda majanduslikult ära osta või laostada. See on Venemaa poliitika a ja o, et omand on vahend surve avaldamiseks selle omanikule. Ei ole omandit, ei ole võimalust surve avaldamiseks. Nemtsovi puhul ei olnud võimalik survet avaldada.
2000ndate lõpus Moskvas Nemtsoviga intervjuud tehes küsisin ta käest, kuidas on tema ärihuvidega, kuidas ta finantseerib oma poliitikategemist, sest Kremli ametlik propaganda korrutas ju väsimatult, et opositsiooni rahastab kogu täiega Lääs ja eriti USA.
Nemtsov vastas, et asi on lihtne: Gazpromi aktsiad. Kui Gazprom veel tema valitsuses olles lasi avalikuks müügiks välja oma aktsiaid, siis ostis ka tema teistega võrdsetel alustel kümne USA sendi eest hunniku Vene gaasimonopoli väärtpabereid. Kümne aastaga kasvas Gazpromi aktsiate väärtus üle saja korra. Ta teenis ka veel muude aktsiatehingutega, aga asja iva oli selles, et 2000ndate lõpuks ei olnud Nemtsovil Venemaal ettevõtteid, mida võim oleks saanud pigistada. Lisaks teenis Nemtsov alati päris head raha läänes loengute pidamisega Venemaa lähiminevikust ja Putini olevikust.
Nemtsovilt on pärit paar head tsitaati Venemaa kohta. Üks lühem ja teine pikem.
„Kui Venemaal tekib palju raha, siis ta muutub agressiivseks.“
„Venemaa peamine poliitika – see on etendus, PR, tema juhid tahavad näidata, et armee tugevneb ja sellepärast korraldatakse paraade, lende Vaikse ookeani kohal ja naaberriikide õhuruumi lähedal. Nad käituvad nagu teismelised, kellel on kätte jõudnud sugulise küpsemise periood: seda tehakse, et näidata – mitte ülejäänud maailmale, vaid Venemaa enda elanikele – et nende riiki austatakse, nende riiki kardetakse. Tegelikkuses keegi ei austa, keegi ei karda – umbes nagu end purju joonud madrust, kes sai laevalt maale ning kondab nüüd mööda baare ja lõhub mööblit. Venemaad vaadatakse murega, sest neilt võib oodata kurat teab mida.“
Moskva peaaegu ainsa sõltumatu poliitikaajakirja New Times peatoimetaja Jevgenia Albats küsis Boriss Nemtsovilt nädal aega enne tema tapmist, et miks teist opositsiooniliidrit Aleksei Navalnõid muudkui pannakse arestikambrisse ning algatatakse kriminaalasju, aga Nemtsovi ei puuduta keegi eriti, kuigi tema avaldused Putini, Kremli ja Donbassi kohta on palju karmimad kui Navalnõil.
„Sellepärast, et ma olin asepeaminister,“ vastas Nemtsov Albatsile. „Saa aru, et nad mõistavad ju ise ka, et varem või hiljem võim vahetub ning nad ei taha luua pretsedenti neile, kes tulevad pärast neid võimule ning hakkaksid löögi alla panema neid, kes teenisid Putinit.“
Ajad on siiski pöördumatult muutunud ning Nemtsov sai seda enda nahal tunda.