IX Tallinna talvefestival 9. – 22. II: esinesid bariton Atlan Karp, tenor Oliver Kuusik, sopranid Pille Lill, Kristel Pärtna, Katrin Targo, Arete Teemets ja Kristina Vähi; Anna-Liisa Bezrodny ja Kristina Kriit (viiul), Andreas Lend (tšello), Tatjana Lepnurm (harf), Madis Kari (klarnet), Neeme Ots (trompet), Oksana Sinkova (flööt), Virgo Veldi (saksofon) ja pianistid Aksel Kolstad, Marko Martin, Irina Zahharenkova ning Ralf Taal.

Pille Lille Muusikute Fond (PLMF) viis veebruaris läbi IX Tallinna talvefestivali, mida kandis heategev algatus „Tõsta pilk ja ava süda“. Et hoomata ettevõtmise tuuma, toogem esmalt veidi selgust põhimõistetesse alates „metseenist“ ja „sponsorist“ kuni märksa üldisema tähendusega „altruistini“. Metseenluse all mõistetakse kunstilembusest ajendatud järjekindlat toetamist, kusjuures õige metseeni jaoks kaalub missioonitunne ja kunstinauding üles igasuguse muu võimaliku kasu. Sponsorlus lähtub enamasti vägagi ratsionaalsest „käsi peseb kätt“ kaalutlusest. Taiplikumad ettevõtjad, kelle põhitegevus ei pruugi üldsegi olla seotud kultuuri valdkonnaga, on mõistnud, et soodsa kuvandi nimel nähtud vaev tasub ära mitmekordselt, mistõttu nad lunastavad võimaluse seostada end avalikkuse silmis millegi kiiduväärse ja sisendusjõulisega. Kõige komplitseeritum mõiste on „altruism“. Selle üle, kas altruismi, ennastsalgavat seismist teiste huvide eest sõna kõige otsesemas tähenduses tegelikult leidub, on eetika valdkonnas palju arutletud: ükskord tuleb ju kõik hea tegijale ringiga tagasi, mistõttu väikest omakasu võib näha isegi pealtnäha kõige isetumas žestis. PLMFi tegevus on seotud kõigi kolme mõistega. Fond aitab vahendada metseenide ja sponsorite toetust, muretseb pille ja korraldab kontserte. Et mitte lihtsustada keerulist teoreetilist probleemi, ärgem rutakem nimetama fondi tegevust lausa altruistlikuks. Küll aga mööngem, et PLMF on jõudnud sellele lõppkokkuvõttes saavutamatule ideaalile lähemale kui ükski teine siinne muusikaorganisatsioon.

Talvefestivalile mõeldes meenub kõigepealt Norra pianisti ja koomiku Aksel Kolstadi show 15. veebruaril Mustpeade majas. Vaevalt saab seda pidada kahe festivalinädala vaieldamatuks kõrgpunktiks, kuid muust eristus see kindlasti. Mällu sööbib ikka pigem erandlikkus kui pärivoolu ujumine. Hea pianistikooliga Kolstad on leidnud üsnagi oma­pärase niši: ta põimib soolokontsertidesse stand-up-komöödia elemente, et panna kuulaja kriitiliselt mõtlema kontserdielu üle ja tõestada, et „mängiv inimene“ jääb iseendaks ka pealtnäha kõige sügavtõsisema muusikalise maski all. Selle üle, kuivõrd tõsiseltvõetav on Kolstad koomikuna, peab iga kontserdil viibinu ise otsustama. Tema huumorisalv näis esmapilgul mõneti piiratud, sest see ei ulatunud palju kaugemale võrdlemisi lihtsakoelisest füüsilisest naljast ja mõnest aegumatust stampvõttest, nagu näiteks eri rahvaste aktsendi jäljendamine. Ent Kolstadil on koomikuna kindlasti perspektiivi, sest muusikateemalistest anekdootidest ei tule vist eales puudust ja akadeemilisi traditsioone järgiva kontserdielu pühalik-tõsine õhkkond pakub parodeerimiseks tänuväärset ainest. Kolstad kui interpreet võib endale lubada märkimisväärset vabadust, näiteks Schuberti ekspromptis As-duur D. 935 sisehääli väljakutsuvalt esile „toksida“ – aga kuidas saab koomikule midagi pahaks panna? Pealegi on vaieldamatu, et pilli ta valdab ja päris võluta ei ole ka tema enda kirjutatud Raveli stiilis palad. Tõmmanud selga narrirüü, võib Kolstad väljendada karmi muusikalist tõde. Üks tema tõdemus väärib siinkohal meenutamist: mängida võib tehniliselt nii hästi kui tahes, ent kusagil leidub alati neid, kes mängivad rohkem ja kiiremini. Esitamise puhttehnilisest tasemest olulisem on omapära, sest lõputu mängutehnilise võidujooksuga ei ole ühel hetkel enam mõistlik kaasa minna.

Kel ei ole huumorimeelt, see ei oska ka tõsine olla. See mõttetera ei pärine küll Kolstadilt, vaid hoopis vastlapäeval Rootsi-Mihkli kirikus peetud lühijutlusest, mis juhatas sisse Oksana Sinkova, Neeme Otsa ja Irina Zahharenkova etteaste. Kui instrumentalist võib veel ilma mängulisuseta läbi saada, siis vokalistide puhul on ümberkehastumisvõime peaaegu kohustuslik, esitatagu kas kammerlaulu või ooperirepertuaari. Muusikalisele sisseelamisvõimele võis olla tunnistajaks näiteks Katrin Targo esitatud Schuberti ja Richard Straussi soololauludes, Kristina Vähi kirevas kavas ja festivali lõppkontserdil, kus astusid üles Arete Teemets ja Oliver Kuusik. Teemets on silmapaistvate vokaalsete võimetega solist, kes võib ühel hetkel olla Kleopatra Händeli „Julius Caesaris“, teisel aga minna spektri teise otsa ja kehastuda Puccini õde Angelicaks.

Talvefestivali repertuaarivalik kõneleb Eesti muusikute (või siis hoopiski festivali eeldatava publiku) vägagi ortodokssest maitsest, sest tugevalt oli esindatud Bachi-Beethoveni-Brahmsi telg ja regulaarsele kammerkontsertide külastajale oli suur osa repertuaarist hästi teada. Prokofjevist uuemat muusikat ei kõlanud, kui jätta arvestama mõni üksik erand, ja omamaine helikunst oli mõneti marginaalses seisundis. Siiski leidus ka mõndagi avastuslikku. Nii näiteks esitasid Anna-Liisa Bezrodny, Andreas Lend ja Marko Martin festivali avakontserdil valiku Sibeliuse kammermuusikast, sh varase klaveritrio C-duur ja „Malinconia“ tšellole ja klaverile. Sibeliuse kammermuusika vastuvõtt on olnud võrdlemisi käänuline. Kaua levis põhjendamatu arvamus, et suurem osa kammermuusikast ja eriti lühipaladest on Sibeliuse loomingu kõrvalprodukt, milles sümfonist maksab lõivu kirjastajate nõudmistele. See väide on hakanud taanduma alles viimasel ajal, kui on ilmunud tema kõigi teoste salvestised ja kammermuusikat on hakatud süstemaatilisemalt uurima. On isegi mõneti kahju, et avakontserdil kätte näidatud Sibeliuse 150. sünniaasta­päeva temaatikat teistel kontsertidel edasi ei arendatud, sest läbiv teema tulnuks festivalile kindlasti kasuks.

Omamoodi ettekavatsemata mängulisusest võib rääkida rahvusraamatukogu fuajees toimunud Irina Zahharenkova ja Ralf Taali soolokontserdi puhul (12. ja 19. II). Kumbki pianist ei läinud kerget teed, sest umbes tunnine kava sisaldas vägagi mastaapseid ja nõudlikke teoseid, nagu näiteks Taali mängitud Schumanni „Sümfoonilised etüüdid“. Pärastlõunastele vaba sissepääsuga kontsertidele kogunes suur hulk kuulajaid, palju ei jäänud puudu isegi tunglemisest defitsiitsete kohtade pärast. Rahvusraamatukogu fuajee on avatud ruumina mõneti eripärane paik, sest kontserdi ajal on sinna ligipääs ka kõigil neil, kel muusikaelamus ei pruukinud olla plaanis. On äärmiselt huvitav jälgida, kuidas keegi ootamatult kunstiga silmitsi sattudes reageerib: mõni tõstab pilgu ja kuulatab, teine sammub edasi ja lööb veel (sümboolselt) uksegi enda järel kinni. Viimased on aga siiski kindlasti vähemuses. Sellesse, et haritud kuulajaid leiduks Eestis üha rohkem, on PLMF aastate jooksul andnud vägagi olulise panuse. Oli ju tänavusegi algatuse „Tõsta pilk ja ava süda“ eesmärk „suunata tähelepanu ning koguda vahendeid oma õpinguid muusikakoolides alustavatele lastele, et aidata kaasa neile kvaliteetsete pillide soetamisele“. Talvefestivalile tagasi vaadates võib tõdeda, et kümmekonnal kontserdil oli pilgu tõstmiseks põhjust enam kui küll, ja kui pilk juba kord peatub, ega siis südagi avanemata jää.