Tänavu kuuendat korda välja antud auhinna isepära on lai haaravus: žürii vaatevälja ja otsustamisvalda kuulub kogu kolmel viimasel aastal ilmunud kirjandus selle laiemas mõttes, lisaks kõigis žanrides ilukirjandusele kõiki kultuurivaldkondi käsitlevad teosed. Seejuures eeldatakse kandidaatidelt heatasemelist ning köitvavormilist esitust ning väljapoole ilukirjandust jäävatelt autoritelt loomulikult ka väljapaistvat erialast pädevust ning käsitluse omanäolisust.
Minu väite kinnituseks sobib tänavuse laureaadi auhinnatud teos, 2013. aastal ilmunud „Õisu“ alapealkirjaga „Ühe Liivimaa mõisa ajalugu ja arhitektuur“ vägagi hästi. Erialaselt sisaldab see mõndagi uudset, kaasa arvatud mõnede kinnistunud ettekujutuste hästi põhjendatud ümberkujundamist. Siinjuures avaldab muljet autori eruditsiooni ulatus, viidatud on õige mitmesuguse sisuasetusega teostele Bartholomäus Hoeneke Liivimaa nooremast riimkroonikast kuni 2009. aastal ilmunud J. M. Kelly raamatuni „The Society of Dilettanti“. Kuigi viimati nimetatud teoses on käsitletud Briti valgustusaega, on põhipealkirjas väljendatud määratlus sobiv teatud ajalise nihkega ka meie ala aadliklassi, eriti maa-aadlike tegevuse (arhitektuuriline planeerimine-projekteerimine kaasa arvatud) iseloomustamiseks. Muljetavaldav on kasutatud allikate ulatus ja seda ka geograafilises mõttes: Läti, Poola ja Itaalia raamatukogud, Lundi ülikooli raamatukogus säilitatav De la Gardie’ kollektsioon, Johan Reinhold Aspelini 1880. aasta Eesti ekspeditsiooni aruanne Soome Rahvusarhiivis, mitu erakollektsiooni Saksamaalt.
Põhjalikult ja asjalikult on autor esitanud Õisu mõisa maade omanike kohta andmestiku, mis on tänuväärt seetõttu, et Liivimaa ja Eestimaa aadelkonna genealoogia on küllaltki keeruline sasipundar. Raamatu nimeregistris on veidi üle kahesaja kirje ja ligi poolteistsada neist kuulub aadelkonna esindajaile, kes on otseses või kaudses mõttes läbi aegade olnud Õisu mõisaga seotud. Auhindamise kontekstis sobiks Ants Heina vaateulatuse iseloomustamiseks ehk ka selline seik, et ta on osanud Jaan Krossi teosest „Vahelugemised IV“ leida (muidugi mitte ainsa allikana) kinnitust sellele, et Wilhelm von Schulze vanim tütar Helena polnud tema lihane laps, vaid Peeter I vallastütar.
Õisu mõisa vahetuv omanike ring ühes sellest põhjustatud muutustega mõisakompleksi hoonestuses ja ümbruse planeerimises, majanduslike olude teisenemisest tulenevad muudatused maakasutuses ning uute majandushoonete ehitamise vajadus moodustavad mitmetahulise kogupildi, mille Ants Hein on esitanud asjalikus haaratavas lausestuses. Seejuures on ta hoidunud superlatiividega liialdamisest, kuid tabav sõnakasutus tagab asjakohased emotsionaalsed rõhutused.
Ants Heina panus meie mõisakultuuri ja eriti mõisaarhitektuuri uurimisse on olnud viljakas ning mitmekülgne: rida käsitlusi on pühendatud üksikutele mõisatele („Koluvere“, 2009; „Kiltsi mõis“, 2011; „Sagadi mõis“, 2011 jt), mitu mahukat uurimust aga annavad ülevaate vastavast ainesest kas geograafilistest piiridest lähtuvalt („Viljandimaa mõisad“, 1998; „Eesti mõisad“, 2002, täiendatud trükk 2009) või rõhuasetusega stilistikale, mis ühtlasi tähendab ka ajalise haarde piirangut. Viimase näiteks on 2003. aastal ilmunud mahukas ja sisurikas ülevaade „Eesti mõisaarhitektuur. Historitsismist juugendini“.
Suurejooneliste mõisaansamblite ja kaunite härrastemajade üle tuleb muidugi uhkust tunda, neid uurida, neist kirjutada. Nende kultuuriväärtuste ja omanäolisuse laiem teadvustamine on ülimalt vajalik ka pärandi heaperemeheliku säilitamise ja parema kasutamise huvides. Allesjäänud ilu mõtteliseks taustaks on varemed, mille silmariivavuse peatselt lõpetab aeg ja võsastunud või juba ka metsastunud mõisapargid, kus vaid vähesed teadjamehed oskavad veel leida seal kunagi kulgenud teid. 1970. aastate algupoolel pühendus teenekas kunstiloolane Helmi Üprus (1911–1978) mõisaarhitektuuri uurimisele ja mõisahoonete inventeerimisele ning sellest tööst võttis osa ka Ants Hein pärast Tartu ülikooli lõpetamist 1976. aastal. Koondaruande sellest inventeerimistööst tegid juba pärast Helmi Üpruse lahkumist Ants Hein ja Juhan Maiste 1980. aastal ning siis selgus statistilise usaldusväärsusega ka hävingu ulatus, mis seda valdkonda oli tabanud. Kui 1913. aastal oli Eestis 1245 mõisat (karja- ja kirikumõisaid arvestamata), siis 1980. aasta kokkuvõte näitas, et inventeerimiskõlbulikud olid 625 endist mõisate härrastemaja, millest pool olid vähemalt rahuldavas seisus, üle veerandi puuduliku hooldusega ja viiendik täiesti lagunemas, leidmata mingit kasutust. Ja järgmised viisteist aastat tumestasid seda pilti veelgi. Selline masendav asjade käik sundis Ants Heina tegema 1996. aasta alul näituse ja editeerima raamatu „Hüljatud mõisad“, kus neljateistkümne arhitektuuriliselt ja kujunemisloolt erineva mõisa näitel selgus nende saatus ehk autori sõnul „nende allakäik on olnud paraku enam-vähem ühesugune: vaadatud ja mitte nähtud, omatud ja mitte omaks tunnistatud“. Eesti Rahvusraamatukogus korraldatud näituse tundeelamuslik mõju oli suuremaformaadiliste eksponaatide tõttu väheldasekaustalise raamatuga võrreldes suurem, kuid viimase levik oli laiem, ulatudes üle riigipiiridegi, ning selle mõju oli tähelepandav. Viimast tõendab näiteks fakt, et 1998. aastal, vähem kui kahe aasta pärast, ilmus Soomes Ants Heina teos, mille pealkiri eesti keeles oleks „Eesti hüljatud mõisad. Balti kaduv mõisakultuur“.
Nagu eelöeldust näeme, tugineb „Õisu“ juba mitu aastakümmet tagasi laotud tugevale vundamendile, kuid Ants Heina loominguline haare ei piirdu kaugeltki ainult mõisaarhitektuuriga. Tähtteoseks kujunes tema Eesti Üliõpilaste Seltsi hoonele pühendatud raamat „Maja kui sümbol“ (2007), kus autor annab terase uurijapilguga täiesti uue pildi selle legendaarse ehitise projekteerimis- ja ehitusloost. Seejuures on eriti hinnatav Karl Menningu olulise osa esmakordne avamine selle sümbolhoone püstitamisloos. Ja esmapilgul tõesti üllatav, kuid Ants Heina näidatud rajal edasi mõteldes siiski võimalikuna tunduv Eesti Üliõpilaste Seltsi maja arhitektuurilise lahenduse seostamine Ameerika tipparhitekti Frank Lloyd Wrighti loomingu otsese mõjuga.
Heina loomingulise avarapilgulisuse ühe näitena on kohane veel meenutada, et uurides Rootsi arhiivides Pärnus sündinud Rootsi armee kindralmajori, Liivimaa maamarssali, Eestimaa maanõuniku ja arhitekti Jacob Stael von Holsteini elu ja tegevust, on avastanud ka muud peale oma erialasse kuuluva. „Kõrvalehüppest“ sündis uurimuslik artikkel „Jacob Stael von Holstein ja eesti regilaulude varaseimad üleskirjutused 1660-ndate aastate algusest“. Artikkel avaldati Keeles ja Kirjanduses (1993, nr 9) ning autor pälvis ajakirja aastapreemia.