Rokkmuusikal “Kõik blondid surevad välja”. Muusika ja idee Erki Meister ja Bernhard Bass, lavastus ja stsenaarium Marke Tarmo, tantsuseaded Helen Kaljuste ja Ave Smirnov. Esitavad Primitivistid ja KK Laboratooriumi trupp. Esietendus Kanuti gildi saalis 29. XII.
“Kalevi Kammerkoorist välja kasvanud kunstiühendus KK Laboratoorium ja meesšovinistlik ansambel Primitivistid toovad Kanuti gildi saalis lavalaudadele kodumaise rokkmuusikali “Kõik blondid surevad välja”,” võinuks kõlada vastus etenduse eel esitatud küsimusele: “Mida vaatama lähed?”
Idee autor Primitivistide liider Erki Meister on ühtlasi kõrgharidusega tunnustatud dirigent ja helilooja, kel tagataskus kunstiakadeemia maalieriala diplom ning kes on viimasel ajal hoopistükkis meelolukate portreefotodega näitusesaalis tunnustust kogunud. Lavastajaks ja stsenaristiks on pedagoogikaülikoolis näitejuhtimise eriala lõpetanud Marke Tarmo, kelle eluloost leida mitmeid kokkupuuteid teatriga. Esituskoht: Kanuti gildi saal. Mida siis selline kooslus pakub? Äkki ikka saab tiba kunsti või vähemalt midagi šokeerivat ehk ekstreemset näha?
Ootushorisont
Ruumi, kus läbi aastate Eesti ja välismaa tunnustatud tantsijad ja muusikud kunstilist naudingut pakkunud, on ikka pagana raske siseneda puhta lehena: justnagu riideid varna riputades heita eemale eelkogetu ja sellest kerkinud ootused. Riikliku toetusega kunstiasutuses – paraku küll – valmistutakse kohtuma kunstiga. Võib-olla, et mitte just meelepäraseima suunaga sellel tänapäeva ühiskonnas üsna laialivalguval alal, kuid tõenäosus on rahvamaja kõrval tunduvalt suurem. Tuleb tõdeda, et Kanuti gildi saali puhul on ootused suurel määral siiski teised kui teiste kutseliste teatrite puhul. Siit võib leida lihvimata põllukive, ohtralt betooni ja tsementi, mõnikord kogu Mendelejevi tabeli sulatatuna kokku senitundmatuks tehismaterjaliks, vahel võib vääriskivile otsa komistada. Lühidalt öelduna pesitseb siin postmodernism.
Seekord aga kunsti polnud, ka postmodernsest konteksti arvesse võttes ei poogi laval nähtule vastavaid tunnuseid külge. Potentsiaal oli olemas, aga tulemus… Sotsiaalne aspekt? Pretensioonitu muusikal parodeerib Eestis lokkavat muusikalihullustust. Aga ka sellest mõttest pole asja saanud: liiga vesine, voolas filtrist läbi, ilma et midagi tahket sõelale pidama jäänuks, tulemuseks ainult kogetud tunne voolavusest. Aeg voolas ja midagi veel voolas.
Kõige rohkem ajabki segadusse, et selle projekti eesmärgiks ei oska mõelda – ka parima tahtmise juures – enamat kui osalejate tuttavatele pakutav aastavahetuse-eelne meelelahutus. Kui võtta arvesse tegijate hariduslikku tausta, jääb veel võimalus, et taheti meelega teha midagi nii pretensioonitut. Aga milleks?
Projekt ei hakanud tööle. Esiteks puudus tervik, mille loomises kunstiakadeemia lõpetanu peaks kodus olema. Oli küll kokku kuhjatud erinevaid komponente, mille oleks saanud eduka sidumise korral teose eesmärki teenima panna. Näiteks sisustuselementide jaotus, mis parodeeris simultaanlavasid, kujutas iseenesest üsnagi toredat võtet. Lavaruum oli jaotatud baar ja kodu tsooniks, ekraani kujul lisandus kolmas – tulnukalaev. Kodutegevuse ajal baaritegevus kivistus, valgustati välja hetkel olulisem tegevuskoht. Ometi kaotas võte lavastuse ülesehituse tõttu oma mõju. Võte ise pakkus visuaalset naudingut, kuid lavastuse pretensioonitu üldtoon lasi sellel, nagu kõigel muulgi justkui aeglase karussellisõidu peal mööduda. Ka selle sidumine baaris sõbrale räägitava loo läbimängimisega lava kodutsoonis ei suutnud tõusta kõrgemale üksteise kõrvale ja sisse asetatud efektide tasandist.
Kusagil peab ju olema peidus mingi mõte, milleks üldse üks asi on loodud. Kas tõesti tegemine tegemise enda pärast? Süžee oli nii lihtne, selle saaks vabalt Primitivistide laule kuulates taasluua, kõrvalliinid jäid välja arendamata. Kuna trupis oli peategelaste kõrval teisigi liikmeid, moodustati koorist kokku tassitud mööbliesemete vahele liikuv-laulev kujunduselement. Peale kahe paari peategelaste omandas lavastuse seisukohast tähenduse vaid vaikiv kelnerist psühholoogi kuju. Dialoogide primitiivsust toonitas teksti lünklik jõudmine publikuni (nii diktsioon kui ka tehniline külg). Lavale on jõudnud üksnes karkass, mida üritati täita liikumisega: oli ühiseid tantsunumbreid, saatjaks esinejate laul ja saali tagaosast kostuv siginasse-saginasse uppuv bändimuusika, samas ka kaootilist ringisebimist. Samuti rikkalike eklektiliste ja tõenäoliselt esitajate enda kokku kombineeritud kostüümidega.
XXI sajandi ilunäitlus
Kui kooritüdrukud pimendatud saalis taskulampidega maas külitades rambitulesid mängisid (saamaks lavale helkurpinna valgustpeegeldavate omaduste ilmsikstulekuks piisavalt energiat), viis see aina enam mõtted XIX sajandi 90. aastate August Wiera nn ilunäitlustele, mis samuti nõrka sisu arvukate käepäraste vahenditega loodud piltidevahetuse ja muude efektidega peita üritasid. Ilunäitluse žanritunnused paistavad küll kõik täidetud olevat. Kas vahetult enne teatriaastat kutselise teatri eelse eesti teatriajaloo peatüki ülessoojendamine tänapäeva kontekstis?
Iseenesest täitsa südantsoojendav näha laval truppi, kelle olekust võib lugeda entusiasmi, mis nii mõnelegi institutsionaalse teatri reaetendusel võib-olla nii meelepärases lavastuses üles astuvale näitlejale pika puuga ära teeb. Kahju ainult, et see energia suures osas tühja jookseb, kuna muusikali ideeline ja lavastuslik külg, kas tahtlikult või oskamatusest, on nõnda vaimunüristavalt nõrk, et isegi mängulustile vastu hakkab töötama.