Lev Võgotski on kahtlemata üks eelmise sajandi mõjukamaid psühholooge, kes mõjutas otseselt või kaudselt kogu Nõukogude Liidu ja tolle mõjusfääri psühholoogia- ja haridusteaduste arengut, ning tema ideed mängivad tänaseni olulist rolli kultuuri-, arengu-, haridus- ja keelepsühholoogias (psühholingvistikas). Ehkki Võgotski teosed olid pikalt üldsusele keelatud ja ta ise suri noorelt (37aastaselt 1934. aastal), koondas ta geniaalse mõtleja ja särava isiksusena enda ümber mitmeid andekaid noori psühholooge, kes mängisid ühel või teisel viisil rolli kultuur-ajaloolise psühholoogia koolkonna kujunemisel ning tema pärandi edasikandumisel Nõukogude psühholoogias.

Kaks vahest kõige tähtsamat Võgotski kolleegi olid Aleksei Leontjev, kellest sai Moskva Riikliku Ülikooli psühholoogia teaduskonna esimene dekaan, ning Aleksandr Luria, maailmakuulus neuropsühholoog ning üks selle praeguseks äärmiselt mõjuka psühholoogiaharu rajajaid. Leontjeviga küll Võgotski suhted hiljem jahenesid ning viimase hilisemad teoreetilised seisukohad erinevad suuresti Võgotski omadest. Nii Võgotski kui Luria määrati Review of General Psychology 2002. aastal avaldatud uurimuses eelmise sajandi saja mõjukama psühholoogi hulka. Oma neuropsühholoogia teemal kirjutatud suurteose eessõnas nendib Luria: „Autor alustas oma kliinilis-psühholoogiliste uurimustega lokaalsetest ajukahjustustest üle 30 aasta tagasi oma sõbra ja õpetaja L. S. Võgostki juhendamisel. Suurt osa siinsetel lehekülgedel kirjutatust võib seega vaadata kui Võgotski ideede jätkamist ja see raamat on pühendatud tema mälestusele.“

Kuigi Võgotski on laialdaselt tuntud ja tänaseni tsiteeritud, on tema ideid tõlgendatud mitmeti ning uurijad on teinud tema ideede levinud tõlgenduste ja esituste kohta teravat kriitikat. Situatsiooni raskendab Võgotski tänapäeva lugejale harjumatu kirjutamisstiil ja kultuurikontekst, samuti tõsiasi, et paljud tema tööd (sealhulgas „Mõtlemine ja kõne“) on avaldatud postuumselt ja jõudsid nii vene- kui ingliskeelse lugejaskonnani hilja ning moonutatult. Nagu öeldud, olid Võgotski tööd Nõukogude Liidus teatud perioodil põlu all ning kui need kättesaadavaks tehti, oli sinna moonutusi tekitanud nii tsensorite tegevus kui paratamatult poolikute tööde trükivalmis seadmiseks vajalik toimetamine. Tõlked teistesse keeltesse põhinevad aga juba tsensorite üle käidud vene versioonidel. Mitmete tekstidega said aga ka vene lugejad tutvuda alles pärast Nõukogude Liidu lagunemist ning Võgotski tööde terviklik ja muutmata kujul avaldamine on endiselt käimasolev töö.

Ületame suured keeled

„Mõtlemine ja kõne“ on Võgotski mõjukamaid teoseid, millega ingliskeelne lugeja puutus esimest korda kokku alles 1962. aasta lühendatud tõlke kaudu, mida on tugevalt kritiseeritud. Kuigi 1987. aastal sai kättesaadavaks kärpimata ja adekvaatsem A. Kozulini tõlge, näeb akadeemilises kirjanduses endiselt viiteid ka esimesele tõlkele. Eesti lugejal on seega põhjust rõõmustada, et Võgotski tuntuim töö on nüüd olemas ka eesti keeles ning eksperdi tõlgituna lähtuvalt esimesest (1934. aasta) väljaandest. Tõlkija töö on alati keeruline, aga Võgotski tõlkimist võib pidada iseäranis problemaatiliseks. Seetõttu on mul eriti hea meel, et selle töö võttis ette just professor Tulviste, kelle erudeeritus ning spetsiifiline asjatundlikkus Võgotski osas pole haruldane mitte ainult Eestit, vaid kogu maailma silmas pidades. Väga võimalik, et eestikeelne tõlge, mis on tõepoolest selge ja loetav (ja huvitava järelsõnaga), ületab kvaliteedis väga paljud tõlked suure kasutajaskonnaga keeltesse.

Kuna teos on aastast 1934, siis võib põhjendatult küsida, kas seal esitatud seisukohad pakuvad huvi eelkõige mõtteloolisest seisukohast või on need endiselt aktuaalsed. Loomulikult tuleb arvestada, et näiteks Piaget’ ja Sterni seisukohtade kriitika 2. ja 3. peatükis ei peegelda praegusi aktuaalseid probleeme ning mitmed empiirilised andmed on saanud väga olulist lisa (nt peatükis 3 kirjeldatud inimahvide võimetesse puutuv).^* Ainuüksi raamatus tugevalt arvustatud Piaget jätkas veel pikalt oma äärmiselt produktiivset karjääri, mille jooksul lihvis, täiendas ja muutis oma teoreetilisi seisukohti pidevalt. Paljud kritiseeritud lähtepunktid on aga endiselt levinud (küll uues kuues, nagu sotsiaal- ja humanitaarteadustes sageli). Ühtlasi võimaldab seesugune kriitika paremini mõista nii Võgotski (teadus)filosoofilisi seisukohti kui ka tema pakutud üldist lahendust kõne ja mõtlemise probleemile.

Võgatski lahendus oli aga oma ajast ees ning pakub endiselt väga võimast raamistikku sellele klassikalisele küsimusele lähenemiseks. Seda enam, et selle teema käsitlemine on tänapäeval mõneti kummalisel moel uurimisvaldkondade (sh filosoofia, lingvistika, antropoloogia, psühholoogia) vahel ära jaotunud, kusjuures teisenenud mitmeski neist üsna perversseteks eriprobleemideks, millel on algsega tegelikult vähe seost. Max Plancki psühholingvistika instituudi direktor Stephen Levinson, üks valdkonna tuntud eksperte, on olukorda iseloomustanud nõnda: „Praegune diskursus keele ja psüühika [mind] teemal on intellektuaalselt tasemelt võrreldav vestlussaatega demokraatia väärtustest. Õhku, isegi teadusajakirju, täidab kuulsate uurijate väljendatud ideoloogiline mõttetus.“ Võgotski pakub aga lähenemise, mis hoiab visalt kinni küsimuse tuumast, ühendades sellega seotud filosoofilised, psühholoogilised ja sotsiokultuurilised aspektid ühte intrigeerivasse mõtteraamistikku.

Võgotski ei vali naiivselt kahe äärmuse vahel (mida kohtab siin-seal siiani üllatavalt sageli), kas kõne peamiselt lihtsalt väljendab mõtet või ongi inimesele omane mõtlemine sisuliselt endaga (sisekõnes) rääkimine. Ta üritab tõeliselt mõista kahe erineva fenomeni omavahelisi suhteid, seda tervikut, mis moodustub, kui need kaks lahus arenenud funktsiooni psüühika arenguteel kohtuvad, ja nende edasisi rolle selle terviku raames. Tema järeldus kõne rolli kohta mõtlemises on lühidalt järgmine: kõne esialgne puhtalt teistele suunatud funktsioon diferentseerub lapse arengu käigus teistele ja endale suunatuks (kommunikatiivseks ja individuaalseks). Kõne, mis on esialgu kasutuses vaid teiste suunamiseks (ja teistelt suuniste saamiseks), hakkab aegamööda sama rolli mängima ka indiviidi tasemel: teiste suunamise vahendist saab lapse enesesuunamise vahend. Omandatud kõnestruktuuridest saavad lapse mõtlemise põhistruktuurid. Sellega kooskõlas ei ole lapse enesekeskne kõne mitte tema justkui defektse mõtlemise sümptom, vaid oluline ja paratamatu üleminekufaas tema eneseregulatsiooni ning mõtlemise arengus.

Mõiste korrastab maailma

Väga suure osa raamatust pühendab Võgotski mõistete ehk sõnade tähenduste arengu analüüsimisele. Mõiste on Võgotskile keskse tähtsusega, sest see on keerulise psüühilise analüüsi- ja sünteesitegevuse lõppsaadus, mis korrastab meie arusaama maailmast mõtestatud ühikuteks; see on justkui „inimteadvuse mikrokosmos“, kus peegelduvad selle loomise aluseks olevad mõtlemisprotsessid. Seejuures mängivad mõistete loomisel keskset rolli sõnad, mis on mõistete moodustamise vahendiks (ja edaspidi ühe- või teistsuguste mõistete sümboleiks).

Siin näebki Võgotski mõtlemise ja kõne kokkupuutepuntki (ning ühtlasi analüüsiühikut psüühika uurimiseks). Laps, kes hakkab kui tahes omapärasel viisil maailma mõtestama, ei tee seda oma suva järgi, vaid on algusest peale osa sotsiaalsest süsteemist. Suhtlema õppides peab laps paratamatult lähtuma juba etteantud keelest. Sõnu kasutama õppides õpib laps samal ajal ka kogemust just teatud viisil mõtestama ning need kaks protsessi on omavahel läbi põimunud. Võgotski geniaalsus peitub tähelepanekus, et mõtlemise ja kõne suhted ei jää sugugi terve arengu vältel muutumatuks ning sõna ühel ja samal sotsiaalselt mõistetaval viisil kasutamise varjus peidavad ennast väga erineva sisestruktuuriga mõisted. Laps võib kasutada suurt hulka sõnu täpselt samal viisil täiskasvanutega, ilma et nende sõnade tähendus lapse peas langeks täiskasvanute omaga kokku muus kui funktsionaalses mõttes, s.t kasutusviisis. Seejuures on sõnade kindlal viisil kasutamine just see, mis suunab lapse mõtlemist nende tähenduse edasise abstraheerimise suunas ning mille kaudu võib mõtlemine areneda lõpuks oma kõige keerukamate vormideni.

Võgotski pakub meile kõne ja mõtlemise arengu ning nende omavahelise muutuva suhte rafineeritud pildi kaht fenomeni ühte sulatamata. See lähenemine võimaldab erinevalt paljudest teistest tõmmata väga kaalutletult piire ja vältida ka edasiarendamisel banaalsustesse laskumist, nagu on väga andekate inimeste ideedega sel teemal vahel juhtunud. Võgotski seisukohad ei taanda keelt ainult selle kasutamisele (keelemängudele, kui soovite) või pelgale mõtlemisprotsesside väljendamise vormile ega ka vastupidi – ei näe mõtlemises pelgalt sisemist keelega opereerimist ega suru kogu elavale keelekasutusele peale väga spetsiifiliste keelenähtuste analüüsist tuletatud formaalseid nõudeid ja jaotusi. Üllataval kombel jääb Võgotski raamistikus teatud mõttes ruumi neile kõigile: oma spetsiifiline roll on keele reaalsel kasutamisel sotsiaalses kontekstis, keelel kui mõtte väljendusel, keelel kui teatud mõtlemisviiside võimaldajal ja ka keele formaalloogilistel vormidel (nt teadusmõisted). Kõik need aspektid on mõtestatud omavahelistes dünaamilistes seostes inimese ja keskkonna alalise interaktsiooni kontekstis, andes tulemuseks kontseptuaalselt sügava ning intuitiivselt rahuldava pildi.

Kahjuks ei võimalda artikli maht puudutada mitmeid teisi raamatus kajastuvaid Võgotski (ja tema kolleegide) lähenemise väga põnevaid aspekte, näiteks üldisi epistemoloogilisi seisukohti, kasutatud meetodeid (nt nn funktsionaalse topeltstimuleerimise metoodika) või tema lähenemist teadvuse küsimusele. Selles teoses kajastuva teemaringi mastaap on jahmatav, kuid moodustab ühtse terviku kooskõlas Võgotski (ja kolleegide) eksplitsiitse eesmärgiga luua täiesti uut tüüpi psühholoogia – eesmärk, mis paraku erinevatel sotsiokultuurilistel põhjustel päriselt ei realiseerunudki. Lähenemise sisu ei ole aga oma võimsust ajaga kaotanud. Lugedes seda teost uuesti, nüüd kolmandat korda, avastasin endiselt probleemi uusi tahke ja üllatusin Võgotski geniaalsest intuitsioonist, samuti sellest, kui paljud tema ideed meenutavad neid, mis on hiljem eri valdkondades populaarsust kogunud.

* Inimahvide keelelise võimekuse osas on vahest kõige tähelepanuväärsemad Sue Savage-Rumbaugh ja tema kolleegide tulemused.