Keldrisse! Keldrisse! Kolmapäeva õhtuti töötasime trükikoja keldris Pikk 54. Siin oli meile eraldatud väike ruum, siin lugesime külgi ja viisime parandusi sisse. Õhku polnud ollagi, valgus oli vilets ja masinad muudkui mürisesid. (Hiljem hakkasime käima kolma- ja neljapäeviti ajakirjanike majas ja sealses trükikojas.) Aga milline areng on aastatega toimunud! Mustast palavast põrgu eeskojast tänapäeva arvutiga lehe saatmiseni trükikotta. Klõps ja valmis. Kui ma teinekord narrin meie kujundajat küljendajaks, siis ta vist ei teagi, mida ma täpselt silmas pean: tinaladu panniga rihmadega kõhu peal kandvat trükivärvist musta küljendajat, kes vapustava kiirusega parandas peegelpildis trükivea, lõikas noaga sõna tinalaos teise kohta ja tõstis ridu ümber. Kõik käis kiiresti ja professionaalselt. Aga küljed olid pikal alumiiniumplekiga ülelöödud laual pannide peal reas ja sealt need trükki läksid. Küll tundus nende töö raske. Peale selle oli see veel mürgine, tehti pikki päevi ja mitut lehte päevas. Küljendajatele anti tasuta piima, maksti hästi ja paljud olid kõrgema polügraafiaharidusega. Aga ränk ja samas professionaalne oli see igatahes.
Kui juba kord keldris oled, jääks sinna veel edasi. Kevadtalviti andis vastutav sekretär Trull teada, et jälle on vaja minna Liiva lattu kartuleid ning sibulaid sorteerima. Muidugi läksime, kussa pääsed. Ma ei kirjuta sellest, kui külm, kõle ja vastik seal oli. Ma ei kirjuta, kui pikk see päev seal lõdisedes tundus. Ma ei kirjuta, kuidas see mädasibula hais ei läinud ka pärast vanni ära ja püsis sõõrmetes mitu päeva. Ma ei kirjuta sellestki, et tegelikult sinna abi vaja polnud, tükitöö ja töölised tahtsid ise sibulaid koorida. Meid suisa tõrjuti. Miks me seal siis üldse käisime? See on küsimus. Aga alati, kui kuskile tööle saadeti (me käisime sügiseti ka kartulipõllul), öeldi: süüa tahame ju kõik. Muidugi tahame. Ning tõepoolest, võib-olla olekski tolleaegsele ajakirjandusele kasuks tulnud, kui põline sibulakoorija tänaval lugupeetud autorite kannul joostes oleks neid kehutanud lugusid kiiremini ning paremini kirjutama ja mitte nii hirmsasti logelema. Sest ajalehti lugeda tahame ju kõik.
Kes kardab rohelisi mehikesi? Mina küll ei karda. Mina kardan hoopis Vene sõdureid. Nägin neid 1991. aastal täies varustuses teletorni juures. Raadio kutsus päev läbi rahvast kohale ja me toimetusest siis läksimegi. Seal organiseeriti inimesi kätest kinni hoidma ja nii sõduritele vastu seisma. Ma nägin siis, kuidas need eriväeosa sõdurid, kiivrid peas, soomusvestid seljas, rahvast nagu võist läbi marssisid. Sapöörilabidad jäid seekord vöö vahele ja õnneks midagi hullu ei juhtunudki, sest läbiminek oli niigi sujuv. Aga hirmus oli küll. Ja nüüd äkki rohelised mehikesed. Kellele see diminutsioon? Sõnal on ju ka oma kaal ja sõdur jääb sõduriks, olgu või reservist.
Nüüd lõpuks kaunis suure kaarega toimetusse tagasi. Uued ruumid (Pikk 54) olid palju suuremad, kahel korrusel. Ja inimesi mahtus ka rohkem töötama. Igas osakonnas oli nüüd kaks toimetajat, siis peatoimetaja ja tema asetäitja, vastutav sekretär ja lihtsalt sekretär, mõnikord kakski, keeletoimetaja, tõlkija, kaks masinakirjutajat ja neli korrektorit. Oli veel käskjalg, autojuht ja fotograaf, vahel neidki kaks. Ja kõigil käed-jalad tööd täis. Nii et praegusega võrreldes oli koosseis poole suurem, tiraaž kümme korda suurem, aga leht ise poole õhem.
Ainult häid kirjutajaid polnud. Olid kultuuritädid ja parteionud. Küll nad püüdsid lehte õigel joonel ja kursil hoida! Küll nad valutasid südant ja sellest siis kohe ka lõputult kirjutasid … No natuke vist ikka liialdan ka, igal osakonnal üks hea kirjutaja ikka oli. Näiteks muusikal Ofelia Tuisk, kunstil Ressi Genštein, teatri ja filmi alal Valdeko Tobro, kirjandusel … no ei tule, mitte ühtegi ei tule meelde … Muusapoeg …, aga tema kirjutas mitte meil, vaid Nooruses. Ohtralt ja alati pikalt kirjutas Leenu Siimisker, tüütult. Olid veel Harald Suislepa heietused … Tollal läks ju ka Paul Kuusberg järjest ausamaks ja ausamaks. Ja sellest kirjutati. Jumal teab, kui ausaks ta õigupoolest oleks läinud, ainult et tema ajastu sai otsa. Natukene veel, uussiirus juba käeulatuses, aga ei pidanud enam vastu.
Kui palju igasugust jampsi tuleb meelde! Vennasrahvad! Tollal oli mingi püsiv üleliiduline kultuurikontingent, keda lakkamatult propageeriti. Nimed … ammu peaks olema unustatud, aga ikka veel kummitavad. Ilmselt kirjutati neist liiga palju, sestap siis püsimälus raudselt paigal. Näiteks gruusia helilooja Taktakišvili, leedu skulptor Juozas Mikenas … Vuih! Rassul Hamsatov, ta oli vahel veel Rässul ja siis jälle Gamsatov, no ei taha mäletada ei nii ega teisiti. Ja muidugi tollane menukirjanik Tšõngõz Ajtmatov, ka üks, kelle nimi aeg-ajalt muutus koos keelereeglitega ja kelle näidendeid eesti teatrid mängisid ja kirjastused teda trükkisid ja eestkõnelejad muudkui tutvustasid ja tutvustasid. Oli veel akõnne, lugulaulikud Kesk-Aasiast, mõned olid laulnud hümne juba Leninile. Eriti reljeefselt meenub see kõik, kui neid tänapäevalgi veel tsiteeritakse. Prrrr! Ja keegi meid ikka veel vennasrahvaks kutsub.
