Kui 1848. aastal käis mööda Euroopat ringi kommunismitont, nagu manifesteerisid Marx ja Engels, siis praegu mitte lihtsalt ei käi ringi, vaid valitseb maailmas „lühike aru“ (short-term thinking, short-termism) – elame ajal, mil ei osata pikemalt tagasi ega ette mõelda. Nii manifesteerivad Browni ülikooli ajalooõppejõud Jo Guldi ja Harvardi ülikooli ajalooprofessor David Armitage eelmise aasta oktoobris kahasse kirjutatud teoses „Ajaloomanifest“. Võiks eeldada, et tegemist on kitsalt ajaloolastele suunatud manifestiga. Ja esmajoones nii ongi. Kuid autorite eesmärk on selle kõrval, et ärgitada ajaloo uurijad oma meetodeid ja lähenemisi kriitiliselt hindama, panna ka poliitikakujundajad ja otsustajad vaatama rohkem ajalukku, et leida sealt ideid teadlikuks tuleviku kujundamiseks ja alternatiivide leidmiseks.
Kuna autorite püüe on tekitada laiem debatt, ilmus manifest tavapäratult, mitte akadeemilise publikatsioonina. Teos avaldati Cambridge Open Accessi ja Creative Commonsi litsentsi all, mis tähendab, et iga huviline saab digiversiooni täiesti tasuta alla laadida (http://historymanifesto.cambridge.org). Selle litsentsi all on kirjastuselt ilmunud vaid väga üksikud raamatud. Teose kodulehele on koondatud viited autorite samateemalistele artiklitele ja retsensioonidele, autorid on manifesti teemadel aktiivsed ühismeedias, näiteks Twitteris. Kodulehel on ka eraldi foorum, et pakkuda arutelukeskkonda, kuid praeguseks näib, et avaldamisele järgnenud kuudel ei ole see edukaks osutunud. Küll aga on avaldatud hulganisti vastukaja väljaannetes, sealhulgas internetikeskkondades. Kõige põhjalikuma kriitikaga on avalikkuse ette astunud Northwesterni ülikooli professor Deborah Cohen ja Cambridge’i ülikooli professor Peter Mandler.1
Mida siis Guldi ja Armitage manifesteerivad? Nad diagnoosivad praegust aega kriisiajana. Selle sümptomiteks on inimeste tegevusest põhjustatud kliimamuutused, ökoloogiline kriis, (globaalse) valitsemise kriis ja kasvav (majanduslik) ebavõrdsus, elamine reguleerimata finantsturgude meelevallas. Kõik need probleemid on globaalse haardega, mõjutavad kogu inimkonda, ega ole pelgalt meie kaasajal ilmnenud nähtused, vaid pikema ajaloolise taustaga protsess. Seepärast ei saa lahendused sündida mitte isoleeritult olevikus, vaid silmas peaks pidama ajaloolist perspektiivi: oleviku seotust minevikuga, paralleele ja haakuvusi varasemate aegadega.
Just siin tuleb mängu ajaloo kui distsipliini roll. 1970. aastatest on ajaloo uurimine üha spetsialiseerunud ja kitsenenud, seda eeskätt uuritavate ajavahemikkude mõttes. Kui 1900. aastal kattis USAs doktoritöö ajaloos keskmiselt 75 aastat, siis 1975. aastal keskmiselt vaid 30 aastat. Ühiskonna tervikliku uurimise asemel on keskendutud üha detailsemalt sotsiaalsete kihtide, sugude ja mitmete spetsiifiliste nähtuste uurimisele. Selleks, et end akadeemilises maailmas kehtestada, uurivad ajaloolased varasematele uurimustele tuginedes üha täpsemalt nüansse, rakursse, detaile, lugedes vastavaid allikaid üha sügavamalt ja kriitilisemalt. Püütakse üha täpsustada ning täita „lünki“ senises historiograafias. Noorte ajaloolaste koolitamisel on suuremast pildist mõtlemist pigem tõrjutud ning rõhutatud aina täpsemat spetsialiseeritud keskendumist kitsale allikakogule mingi kindla metodoloogia abil.
See protsess, mida Guldi ja Armitage vaatlevad osana ajaloo professionaliseerumisest, on aga tähendanud, et (akadeemiline) ajalugu on laiema auditooriumi ja ühiskonna jaoks kaugeks jäänud. Aina detailirikkam elevandiluutorn kasvab, kuid see pakub üha vähem huvi sama valdkonna uurijatele ega haaku nende uurimisteemadega, veel vähem huvitab see mittespetsialiste. „Millal oli viimane kord, mil ajaloolane lähetati akadeemiliselt ametikohalt Downing Streetile või Valgesse Majja, rääkimata Maailmapanga või ÜRO peasekretäri nõustamisest?” küsivad autorid (lk 125). Nad sedastavad, et ülikooli akadeemilise taustaga poliitikute nõuniku rolli on üle võtnud hoopis majandusteadlased ja politoloogid.
Guldi ja Armitage’i abinõu aina spetsialiseeruva ja tänapäeva ühiskonna sõlmprobleemidega vähe haakuva ajaloo uurimise vastu on laiendada uurimisel ajalisi (ja ka ruumilisi) piire, uurida ajalugu Fernand Braudeli stiilis (longue durée). Mõjukas prantsuse ajaloolane Braudel kirjutas 1958. aastal, et paarikümmet aastat katvad uurimused, kus keskendutakse näiteks kriisidele, ei ava muudatuste aluseks olnud sügavamaid reeglipärasusi ja järjepidevust. Nende mõistmiseks peaks uuritav ajalõik olema pikem.
Guldi ja Armitage’i longue durée aga ei tähenda suuri üldistusi, nad peavad utoopiliseks püüdeid kirjutada Arnold J. Toynbee’ stiilis kogu inimkonda ja maailma hõlmavaid monumentaalseid sünteesivaid käsitlusi. Seejuures ei ole nad vastu mikroajaloolisele detailsele ja väga spetsialiseerunud uurimisele. Vastupidi, nad leiavad, et see on ajalooteaduses suurema pildi konstrueerimise seisukohalt vajalik, kuid need kitsamad uurimused peaks raamistama suurema ajalise pildi ja makronarratiividega. Nende arvates ei ole longue durée mitte lihtsalt suund, kuhu ajaloo uurimine peaks liikuma, vaid nad leiavad, et ajaloo uurimine ongi juba selles suunas liikumas.
Pikemaid ajalisi protsesse hõlmav ning tänapäeva silmas pidav ajalugu tähendaks, et distsipliin hakkab püüdlema uut ühiskondlikku rolli. Kuna „minevikufundamentalismi“, ühemõõtmelise mineviku aeg on möödas, tuleb kaaluda alternatiivseid arenguteid tulevikus. Tõlgenduste paljusus, mitte fundamentalistlik, vaid pluralistlik lähenemine minevikule laiemaid ruumilisi ja ajalisi horisonte silmas pidades aitaks läheneda samamoodi ka tulevikule: mitte näha üht kindlaks määratud arenguteed, vaid alternatiive. Guldi ja Armitage’i arvates näiteks praeguste majandussüsteemide ja kliimaprobleemidega toimetuleku puhul. Näitena toovad autorid 2014. aastal ilmunud Thomas Piketty uurimuse „Kapital XXI sajandil“, mille analüüsi ajaline ulatus tõi kaasa elava debati ja pani mõningaid kapitalismi aluspõhimõtteid kriitilisemalt hindama. Majandusteadlane Anil Markandya on aga näidanud, et Inglismaal hakati vääveldioksiidi õhkupaiskamist piirama juba 1821. aastal, ilma et see oleks avaldanud märkimisväärset mõju SKT kasvule. See peaks manifesti autorite arvates pakkuma ideid heitgaaside õhkupaiskamise reguleerimiseks tänapäeval.
Guldi ja Armitage’i manifest on osa lugematutest „pööretest“ humanitaar- ja sotsiaalteadustes. Nad on juba varemgi pöördeid sõnastanud: Armitage on rääkinud „rahvusvahelisest pöördest intellektuaalses ajaloos“ (international turn in intellectual history), Guldi „ruumilisest pöördest“ ja „maastikupöördest“ humanitaarteadustes (spatial turn, landscape turn). Manifestiga sõnastatud pööre pole aga mitte lihtsalt pööre (turn), vaid tagasipöördumine (return) Fernand Braudeli longue durée juurde. See on ka tagasipöördumine palju varasema traditsiooni ehk ajaloo kui praktilise õpetaja ja kasvataja rolli juurde ning selle jätkamine.
1980. aastate lõpp ja 1990. aastate algus Eestis oli aeg, kus avalikkus haakus ajalooga äärmiselt intensiivselt: taaskirjutati, hinnati ümber, tutvustati uut rahvuslikku, nõukogulikule ajalookirjutusele vastanduvat ajalugu, et liikuda selle toel uue ja teistsuguse tuleviku poole, demokraatliku Euroopa suunas orienteeritud rahvusriigi poole. Klassivõitluse ajaloost, mis päädis revolutsiooni ja eesmärgiga jõuda sotsialistliku ühiskonnakorrani, sai ühe rahvuse kannatuste ja alalhoiu lugu, mis viis iseseisvuseni, selle kindlustamise ja kaotamiseni ning nüüd omakorda iseseisva rahvusriigi taaskehtestamiseni.
Nii olid ka ajaloolased 1980ndatel ja 1990ndatel ühiskondlikult väga aktiivsed. Näiteks Marek Tamm ongi seda aega vaadelnud kui „ajaloolaste vabariigi“ loomist, sest taas iseseisva Eesti peamised juhid olid tuntust kogunud just ajaloopublitsistidena. Kuigi humanitaar- ja sotsiaalteadlased on olnud püsivalt avalikkuses esindatud, on tegevus muutunud ühiskondlikes oludes taandunud erialaraamidesse ja ülikoolide piiridesse. Kui „Eesti ajaloo“ II köite ilmumise järel algas terav arutelu rahvusliku identiteedi ja ajalookirjutuse üle, siis tõenäoliselt see peegeldas muu hulgas ka professionaliseerumist ja spetsialiseerumist ning sellega kaasnevat teatavat ühiskonna ja ülikooli lahkukasvamist.
Guldi ja Armitage kutsuvad ajaloolasi üles „relvile“, Marxi ja Engelsit parafraseerides ühinema. Võita ei ole midagi rohkemat ega vähemat kui maailm – enne kui on liiga hilja. Nende perspektiiv humanitaar- ja sotsiaalteadustele on optimistlik ja paljulubav, kuid tähendab ka väga suurt vastutust. Sügavam akadeemiline arutelu, ajaloolaste suhestumine manifestiga seisab kindlasti veel ees. Kaasa mõelda tasub ka Eesti humanitaar- ja sotsiaalteadlastel ning poliitikakujundajatel. Kaotada ei ole ilmselt midagi, võita aga suurem teadlikkus oma tegevusest ja rollist kaasaja ühiskonnas.
1 Emily Rutherford, The History Manifesto and its Discontents, JHIBLOG 31. XII 2014 <http://jhiblog.org/tag/history-manifesto/>; Deborah Cohen, Peter Mandler, The History Manifesto: A Critique, 21. XII 2014 <http://www.deborahacohen.com/profile/?q=content/critique-history-manifesto> [käsikiri American Historical Review’le].
