Kui teid vaevavad unehäired ja te ei saa öösiti sõba silmale, soovitan soojalt, lugege erakondade valimisprogramme ja -platvorme – tunduvalt tõhusam kui lammaste lugemine (assotsiatsioon Kristiina Ojulandi pereparteiga on juhuslik ja meelevaldne). Loed ühe lehekülje ja Une-Mati virutaks otsekui kotiga piki pead (assotsiatsioon Mati Undiga on ka juhuslik ja meelevaldne). Tõsi, ega valimisprogramme kirjutata põnevuse ja lugemiselamuse pärast, vaid ikka selleks, et äratada valija hinges saamahimu ja kallutada ta niiviisi valima just selle erakonna poolt, kes on tulnud välja kõige säravamate lubadustega. Ent seegi on keeruline kunst. Lubad liiga pikalt ja üldsõnaliselt, hajub valija tähelepanu ja kaob huvi, sest ta ei seosta end nende lubadustega. Lubad liiga detailselt (veel üks juhuslik ja meelevaldne näide: kui lubad osta Vanemuise teatri kojamehele uue labida, puudutab see lubadus vaid seda kojameest ja paremal juhul veel mõnda tema lähisugulast), on tulemus täpselt samasugune. Olukorra teeb keeruliseks seegi, et suurem osa valijatest ei loe kunagi valimisprogramme, vaid piirdub ajakirjanduses refereeritu ja siit-sealt kuulduga. Seepärast põgus ülevaade, mida erakonnad on teatrivaldkonnas seekord lubanud.
Kui alustada üldisemast, siis ilmselt ei tule üllatusena, et kultuurivaldkonna töötajatele ja nende seas loodetavasti ka teatritegijatele lubatakse palgatõusu – mõni erakond on konkreetsem (näiteks IRL ja SDE pakuvad: kõrgharidusega kultuuritöötaja palk peaks võrduma vähemalt Eesti keskmise palgaga), mõni umbmäärasem (näiteks RE, EKRE ja EVA). Koos hädavajaliku palgatõusuga on mitmeski programmis jutuks vabakutseliste loomeinimeste sotsiaalsed tagatised (pension, tervisekindlustus), mis peaks muutma nende olukorra võrdse(ma)ks töölepinguseaduse alusel töötavate loomeinimestega (näiteks EVA, IRL ja SDE). Mõlemad on teemad, mis vajavad lahendamist, sõltumata sellest, kas ees ootavad valimised või mitte.
Kui kultuuriminister Laine Jänese (nüüdne Randjärv) eestkõnelemisel tõsteti eelmise kümnendi lõpus kultuuriürituste ja sealhulgas teatrietenduste piletite käibemaks 5 protsendilt 18 protsendini, võis kohe arvata, et see teema tuleb varem või hiljem uuesti ja korduvalt jutuks, sest kultuurivaldkonna nii kõrge maksumäära poolest (praeguseks on see tõusnud 20 protsendini) kuulub Eesti Euroopas tõesti pigem veidra vähemuse hulka. Teatrid on selle maksutõusuga olude sunnil vist enam-vähem leppinud, küll aga on jätkuvalt pahased näiteks kontserdikorraldajad ja kirjastajad. Nagu ennustatud, on valimisprogrammides läinud sellel teemal enampakkumiseks (või õigemini vähempakkumiseks): SDE vähendaks kultuuriürituste piletite käibemaksu 9 protsendini, KE koguni tagasi 5 protsendini, EKRE lihtsalt pooldab vähendamist, EVA jääb protsendi osas umbmääraseks, kuid on seejuures teraselt viidanud vajadusele täpselt defineerida mõiste „kultuuriüritus“, et pärast käibemaksu langetamist ei hakkaks ööklubid jms ennast taas kultuuriasutustena esitlema.
Küllalt üksmeelselt toetavad erakonnad kultuuri eksporti – seda nii kunstiteoste lähetamise kui ka nende loojate-esitajate reisivõimaluste avardamise osas –, et selle kaudu tõuseks Eesti tuntus laias maailmas. Kui mõelda Eesti teatritele, siis tõepoolest, ega peale NO99 teised just ülearu tihti välismaal etendusi anna. IRL mainib vajadust toetada algupärase dramaturgia tellimist ja lavaletoomist, KE lubab aga kahekordistada programmi „Teater maale“ rahastust.
IRL tõstab valimisprogrammis kiiduväärse näitena esile Tallinnas Telliskivi loomelinnakusse loodud teatrikeskuse Vaba Lava tegutsemismooduse, mida tuleks laiendada mujalegi, RE on aga konkreetsem ja lubab toetada samalaadse Vaba Lava rajamist Narva. Narva teatrit Ilmarine hiljuti laastanud tulekahju taustal ja ka regionaalpoliitiliselt on see kindlasti hädavajalik. RE puhul on üldse selgelt tunda, et kultuuriministri portfell on olnud juba päris pikka aega nende käes, mistõttu on neil hea ülevaade ilmselt varsti niikuinii ehitamisele tulevatest või renoveerimist vajavatest kultuuriobjektidest. Sealt ka lubadused: teatrimajade uuendamine ning varustamine nüüdisaegse lava-, heli- ja valgustehnikaga, Vanemuise teatri black-box’i ehitamine, Rakverre festivali „Baltoscandal“ keskuse rajamine, Theatrumile vajalike loome- ja õpetamistingimuste loomine, rahvusraamatukogu pööningule teatrisaali ehitamine. KE on labidatöödes aga eriti optimistlik, lubades teha algust Estonia teatri uue hoone ehitusega. Mis saab teatriinimestel kõige selle vastu olla.
