Johannes Jürisson õpetas lääne ja eesti muusika ajalugu Tallinna (G. Otsa nimelises) Muusikakoolis 1953 – 1965 ja Tallinna Riiklikus Konservatooriumis 1965 – 1989. Aastatel 1960 – 1980 oli ta lektoriks Tallinna Kultuuriülikoolis, 1991 – 1995 õpetas Viljandi Kultuurikolledžis. Tema raamatud sarjas “Kultuuriülikool” olid vähemalt ühe põlvkonna eestlastele ainuke kättesaadav emakeelne kirjasõna muusikaajaloo kohta. Lisaks sellele on tema sulest ilmunud õppekirjandust muusikakoolidele ning uurimuslikke artikleid eesti muusikast ja muusikutest. Jürissoni koostatud noodiväljaanne “Mart Saare soololaulud” (Tln 1972), mis varustatud põhjaliku järelsõnaga, sisaldas 20 teost helilooja varasest loomeperioodist ja sai sellisena eesti muusika klassika väljaannete reas esimeseks. Karl Leichteri juubeliks koostatud raamatu “Valik artikleid” (Tln, 1982) ette kirjutas Jürisson ulatusliku ajaloolise ülevaate eesti muusikalisest kirjasõnast. Jürissonile oli iseloomulik näha kultuurinähtust arenguprotsessis. Ta loengutel ei leidnud tähelepanu mitte niivõrd ajastu tähtteosed, kuivõrd neid ette valmistavad momendid eelkäijate, sageli vähem teadvustatud heliloojate töödes. Sovetlikus ajalookäsitluses ei olnud see printsiip – uuele ajastule oluliste märkide olemasolu eelmis(t)es ajastu(te)s – mitte enesestmõistetavalt loomulik.

Kui meenutada, et nõukogude perioodil langes konservatooriumis muusikaajaloo loengutele küllaltki tugev ideoloogiline koormus ja et iga trükki pääsev sõna pidi eelnevalt saama tsensuuri “õnnistuse”, siis suudame võib-olla pisut rohkem hinnata seda, mida tegi vaikselt ja käratult Johannes Jürisson. Ta õpetas meid austama ja armastama meie oma kultuuri.

Johannes Jürissoni ärasaatmine on laupäeval, 7. jaanuaril kell 11.30 Pärnamäe kabelis ning muldasängitamine pärast seda Metsakalmistul. Buss väljub Sakala keskuse eest kell 10.45.

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, Eesti Heliloojate Liit, Eesti Muusikateaduse Selts, Rahvusvaheline Eduard Tubina Ühing