22. detsembril toimus teatris NO99 ühekordne aktsioon “Ulgumerelainetel” (lavastaja Tiit Ojasoo). Neli näitlejat andsid esmalt pressikonverentsi, seejärel pidid nad võimalikult täpselt läbi mängima Sławomir Mrożeki “Ulgumerel”. Enne seda olid nad joonud aga väga palju viina. Pärast aktsiooni toimus publiku ja lava vahel arutelu, millest võttis osa ka Jan Kaus. Teater palus, et Kaus jätkaks saalis alustatud sõnavõtuga, mida ta kirja teel ka tegi.
Tere, Eero!
Nagu lubasin, püüan panna kirja mõned mõtted “Ulgumerelainete” teemal. Hea vaikne jõuluõhtu, aega mõelda ja sõnastada. Vabanda, kui kiri tuleb hüplik – pikk tuleb ta paraku küll.
Esiteks ei nõustu ma Tambeti protestiga. [Tambet Tuisk küsis lavalt, mille üle publik naerab ning miks publik ei lahku – toim.] Kummalgi juhul, ei siis, kui protest oli siiras, ega ka siis, kui see oli osa mängu ilust. Esimesel juhul jäi protest poolikuks, see oli justkui võitlus Eesti iseseisvuse eest mõne Kanada rikkuri rootsi laua juures. Teisel juhul – millesse, tõsi küll, suhtuksin leebemalt, aga ka pisut loiumalt – oodatakse publikult imet, milleks ta pole selliste mahhinatsioonide juures võimeline.
Selgitan. Publik kutsutakse teatrisse. Nad astuvad labürinti, kus a priori toimivad mingid kindlad reeglid, millele järgnetakse “kinnisilmi”. Noh, need on niivõrd enesestmõistetavad, et neid pole vaja hakata üle kordama. Kui otsida paralleeli kirjandusest, siis kõlaksid need reeglid umbes nii: heal raamatul pole mõtet kaasi küljest ära rebida ning ülejäänut lausvihmas sirvida.
Niisiis, publik astub teatri ruumi. See pole ju lihtsalt koht, vaid kohti kätkev ja avav koht; koht, kus kutsutakse alati esile mingi muu koht. Publik tuli vabatahtlikult sinna kohta, teda on pea võimatu veenda asjaolus, et seda kohta pole olemas. Sest kui öelda lavalt “seda kohta pole olemas”, siis nähakse seda olematut kohta, nähakse tühjust.
Edasi. Antud juhtumil ei jagatud publikule näiteks pabereid, kavasid selgitavate märkustega. Publik nägi nelja noort näitlejat, kes olid (vist? kindlasti? vist jah) purjus. Jah, aga siit algabki teatritegijate reetmine pihta – kas ikka olid purjus? Nad olid ju näitlejad? Näitlejad oskavad näidelda isegi siis, kui nad on purjus? Ma ei ole Tiidu argumendiga nõus, et tavaliselt – kaineina – läinuks tüki etendamisele poole vähem aega. So what? Igav ei olnud ju kellelgi, kellelgi polnud rahast kahju, isegi süümepiinade korral? Aga ärgem rutakem asjakäigust ette.
Tambet oli – või, pane tähele, Tambetit näitlev Tambet “oli” solvunud, et publik ei lahkunud, et publik tolereeris laval ebakainena ukerdavaid näitlejaid. Samas oli kogu see värk täis lavastaja- ja näitlejapoolseid reetmisi, või jahedamalt öeldes “reetlikke märke”. Mida tegi see paberitükk Tambeti taskus? Kui see oli kõnealuse näitleja ainu- ja – rõhutan! – esmakordne purjusolek, esmakordne kogemus; äkiline, spontaanne äratundmine, kuidas sai Tambet teada ette, et tal paberit just sellises sõnastuses vaja läheb? Okei, võib öelda, et see oli seal igaks juhuks. Minu jaoks aga oli see märk asjaolust, et kogu Tambeti püha solvumus oli mängu osa. Teine, ilmsem reetmise näide – ma kõnelen siin kogu publiku reetmisest. Neli meest jõid ennast purju, neli näitlejat. Kuidagi aga juhtus see, et jalutuks-lambiks jõi ennast näitleja, kellele ainukesena neljast oli määratud episoodiline roll, nii et temast jäänud tühikut sai täita Tiit, kelle “ma-olen-ebalev-aga-siiski-ennast-kontrolliv-lavastaja-kellel-on-pisut-piinlik” etteastet meenutagem kas või NO99 teatri esimestest sekunditest. Reetmised väljendusid muuseas ka pisiasjades: ei aidanud näitlejate purjusolekut markeerivad žestid (too vaigistav sõrm huultel à la “peremees, ära pahanda!”), mis süvendasid muljet, et näitlejad näitlevad mõnuga purjusolekut.
Võib väita vastu: paranoia! Ei, reeglid. Reeglid, mis on meist tugevamad, olgem siis laval või publiku seas. Publiku kaitseks kõnelen vaid seetõttu, et on kohatu oodata publikult üle oma varju hüppamist, kui sellega ei saa hakkama näitleja, kes on põhiline publiku realiseerija, aktualiseerija. Ja samamoodi haarab publik ta vastu omaenese haardesse, nii et kõik, mida ta laval teeb, isegi purjusolek, muutub osaks plaanis publiku meeltes. Sellepärast mulle see asi nii kohutavalt meeldiski, et teatri reeglid lõid mul esimest korda elus hinge kinni, mu süda jättis lööke vahele. Miks ma ei puudutanud Tambetit õlast, kui ta laval olles vihaselt pomises: “Miks ma ometi ära ei lähe? Miks ma ei astu lavalt maha?” Jah, küsisin sedasama temalt siis, kui lavastus justkui “ebaõnnestunult” “läbi oli”. Vastuse sain tegelikult siis, kui ise lavale hüppasin (mu ammune “unistus”, eks?). Kuid unistus purunes, või pigem – jäätus. Mitte seetõttu, et ma annan alla alles siis, kui te olete kogunud kõikidelt tol õhtul publiku moodustanud inimestelt kirjaliku vande, kus nad vannuvad uskuvat, et minu lavalehüpe polnud part of the plan, vaid seetõttu, et midagi juhtus. Ma pole kindel, aga äkki oli see midagi sarnast sellele, mis takistas Tambetit lavalt lahkumast (kui Tambet oli sel hetkel tõesti – ja ainult – “tema ise” – oo, püha lihtsakeelsust!; kui näitleja ei püüdnud hea mängu juures halba nägu teha). Ma mõistsin, et ma olin sisenenud kuhugi, kuhu mul pole õigust siseneda isegi siis, kui publik oleks mind kätel koju kandnud. See oli vägivalla-akt, blasfeemia ning sisemiselt tõmbusin ma lahinguväljalt nagu Hannibal Zamas (kuigi ma püüdsin näidata, et teatrissekutsujad olid saavutanud Pyrrhose võidu). Olukord mu osalt kindlasti rahuldamata edevusest kantud kinnisidee rahuldamiseks oli parim, aga ikkagi ma tardusin. Selge, et lavalehüpe polnud mõeldud ainult või isegi eelkõige edevuse toitmisena, vaid publikut kaitsva ja tema inertsust õigustava aktina – muuseas, paradoksaalsel kombel see inertsus andis ennast tunda ka ja eelkõige laval seistes. Kuid mõnes mõttes oli see – mastaapidelt küll palju väiksem – suurejooneline ebaõnnestumine nagu ka Tiidu püüd teha publikust demiurgi, kes ei peaks uskuma lavastaja ja näitlejate antud märke, vaid looma ja sundima lavastajat ning näitlejaid looma uusi, vahetuid märke, mida publik hetkel justkui vajaks. Ei tasu unustada, et publik on küll inertne, nagu purjus Purusha, kuid see ei tähenda, et publik oleks ühtne, et ta “hingaks ühes rütmis”. Publik on nagu kildudest tervik – kirju ja jäik – vitraaž, mis ootab, et temast tungiks läbi teatri-ime valguskiir.
Samas tundus, et me kõik riivasime sel hetkel mingit veel sõnastamata ideaali. See oleks teatritegemine, kus, nagu Sa ilusti ütlesid, ei saa enam kõnelda teljel “õnnestunud-ebaõnnestunud”, vaid tulebki tunda olevat ennast lahti, haavatav, ebakindel, ebaõnnestuv ja ärevil. Ja õnnelik selle kõige juures, õnnelik ohu üle. Mina küll olin ja pean kohe selgitama, et üleüldse mitte oma lavalehüppe tõttu. Lavalehüpe oli tagajärg, mitte põhjus; see oli minu kehaline kinnitus mu hinge lahtirebitusele, kui lubad sedavõrd pateetilist väljendust. Samas on juhtunu märk sellest, et sellel teel tuleks edasi minna, sügavamalt kaevata, luudeni, üdini. Aga see las jääda mõne teise kirja või vestluse teemaks.
2. kiri
Tahaksin praeguses kirjas rõhutada ikkagi vajadust liikuda ettevõetud teel edasi, rada üha enam lahti rullida. Ma muidugi ei tea, kuidas see peaks välja nägema. Selle sisuks peaks siiski olema publiku “unest” ülesäratamine. Asjaolu, et ma publiku inertsust kaitsesin, ei tähenda sugugi seda, et publikut ei tohiks puudutada. Vastupidi, publiku sisenemine saali võiks muunduda – laenakem Certeau’lt – “palverännakuks pealesunnitud süsteemis”. Tiidu taju on igati õige ja õiglane: publik pole pelk “lugeja”, “tarbija”, vastuvõtja. Iga inimene
peab tegema valiku: “You’re in or You’re out!” Ja seesolek ei tähendaks siis enam lõpetatust, (“oh, ma olen sees, kõik on korras!”), vaid alles asjade algust. Teisalt, publiku ärkamine millelegi, mida võiks nimetada “loomiseks”, tema lähenemine kaasarääkimisele – mitte kaasajooksmisele – saab olema pikk ja vaevarikas. Kuid põnev. Tähendaks see ju publiku kuumenemist, kas või siis ülekuumenemist, nagu Teie allakirjutanu puhul nüüd juhtuski.
Igatahes, see on teema või suund, kus heameelega kaasa sooviksin mõelda. Tunnistan, et minu vaade “Ulgumerelainetele” on tegelikult kitsendav, kuna ma olen siin eelkõige näinud publiku-teatritegijate vastamisi-asetust, kuid näiteks Ivar Põllu mainis ühes teatrisaates võimalust käsitleda ettevõtmist teatud loobumis- või puhastumisaktina, samasuunalise jätkuna lavastusele “Vahel on tunne…” – teater puhastub võimalusest või lausa sundusest teha haltuurat, kommertsi, tulla publikule vastu, olla “jõulumeeleolus” jne. Igati respektaabel vaatenurk.
Veel, märkus Tambeti mäluaugu kohta. See kinnitab veelgi tõsiasja, et publik tegi õigesti, et ei lahkunud, ning Tiidu point pöördub iseenese vastu: kui näitleja suudab isegi mäluaugus niivõrd vilunult lülituda publikut manitseva purjus inimese rollist teise, siis kardan, et see tekitab mitmel juhul pigem imetlust kui hukkamõistu. See näitab tegelikult, milline professionaal on näitleja, ta teab oma teksti ja selle ettekandmise võtteid ka “joomaune pealt”. Selles asi ongi: mulle ei meeldinud viimasena – kolmandat korda – nähtud “Padjamehe” etendusel Tambeti mitmed verbaalsed apsakad, kusjuures olulised apsakad, kus ta ajas nimesid segi jne. See, kainena sooritatud faux-pas meeldis mulle palju vähem kui taotluslik ning eesmärgipärane – ja ühekordne! – avalik purjutamine. Ometi ei lahkunud ma tolgi korral saalist, sest ühe näitleja apsakas ei vähendanud näiteks Ene-Liisi või teatriliidu esimehe töö nautimise kaalu.