Alanud aastal võime saada Euroopa seniste majanduslike ja poliitiliste tõekspidamiste tõsise vaidlustamise tunnistajateks. Näeme inimeste suurenevat tahet väljuda ELi ja troika toetatud kasinusrežiimist ja seda esindavate poliitiliste jõudude esilekerkimist. Syriza võidule Kreekas võivad järgneda samalaadsed arengud mujal Lõuna-Euroopas ja Iirimaal. Vastuolu Põhja-Euroopa ja Lõuna-Euroopa vahel on seadnud ELi projekti ülesehituse kahtluse alla. Integratsiooni saavutamine vaid ühise turu abil on osutunud enam kui ühekülgseks, paljud eurotsooni liikmed vaevlevad võlgade ja tööpuuduse käes. Kasinus- ja kärpepoliitika on kasvu taastamise asemel tabanud pigem valusalt ühiskonna sidusust ja demokraatlikku poliitilist protsessi.
Saksamaa eestvõttel on Euroopa riikide finantstoetuse hind olnud nende suveräänsuse asendumine tehnokraatliku eliidi parema äranägemisega. Lühiperspektiivis sai Saksamaa endale teiste riikide üle otsustades topelteelise: kadus võlgades riikide suutlikkus Saksamaaga sammu pidada ning sellega kaasnes sakslaste turuosalus “lähivälismaal”. Eurotsooni praegune turbulentsus ja järjest valjemad kriitikute hääled on aga kaasa toonud keerulise valiku ka Saksamaale. Kreeka valimiste tulemus ja selle võimalik mõju Itaaliale, Prantsusmaale ning Hispaaniale on suurendanud survet Saksamaale kärpepoliitika üle vaadata. Vastasel juhul riskitakse teistsuguse Euroopaga. Selge on vaid, et samas vaimus jätkata ei saa.
Eesti (nagu ka Läti ja Leedu) lähenemist seitsme aasta tagusele majanduskriisile on teadupärast ohtralt kiidetud. Rahvusvahelise üldsuse meelest tähendab Balti riikide suhteliselt kiire ja otsustav kriisist väljumine tihti edulugu. Niisuguse narratiivi lükkavad aga tagasi USA majandusteadlane Jeffrey Sommers ja Šoti sotsioloog Charles Woolfson raamatus „Kasinuse vastuolud: neoliberaalse Balti mudeli sotsiaal-majanduslik hind” (2014).1 Nad väidavad, et Balti riikide näol on tegemist Euroopa uue, rõhutatult individualistliku ühiskonnamudeli laboratooriumiga. Balti riikide poliitilised valikud, iseäranis kriisijärgne „sisedevalveerimine”, millega kaasnes rahvusvahelise konkurentsivõime taastamine tööjõukulutuste langetamise tõttu, on toonud kõigis neis kaasa varandusliku polariseerituse suurenemise. Sisedevalveerimine eeldab ühiskonna vähest organiseeritust ning on omakorda killustavate tagajärgedega. Kõigi Balti riikide puhul võis täheldada vaesuse ja ebavõrdsuse kasvu ning tööturu veelgi suuremat liberaliseerimist.
Sel aga ei paistnud olevat suuremat mõju eelmistele riigikogu valimistele, kus võidutses Reformierakond, kes määras eelkirjeldatud poliitika kriisist väljumiseks. Euroopas annab otsida teist riiki, kus range fiskaalpoliitika ja õhukese riigi idee oleksid niivõrd kodunenud kui meil. Riigikogu valimistel on valiku ees ka Eesti. Kas meie poliitikas on hakatud pikaleveninud viivitusega tegema korrektuure kõike vaba turu hooleks jätvale neoliberalismile, mille jätkusuutlikkus on järjest kaheldavam või jätkatakse julgelt valitud kursil? Millised on suuremate Eesti erakondade valimislubadused seekord?
Reformierakonna nägemuses peaks Eestist saama „uus Põhjamaa”, riik, kus on saavutatud Põhjamaade elatustase ja turvalisus, kuid mis on isiku- ja majandusvabaduse osas jätkuvalt maailma tipus ning sotsiaalselt dünaamilisem ja paindlikum kui vanad Põhjamaad. Väärtustatakse võrdseid võimalusi. IRL kavatseb seista rahvuse julgeoleku eest, seejuures on oluline ka vaesuse ja ebavõrdsuse vähendamine. Eesti inimesed vajavad tegelikku kaitset ja reaalseid lahendusi, et elu läheks paremaks, väljaränne väheneks ja meie peredes kasvaks rohkem lapsi. Riigil tuleb tagada inimestele väärika toimetuleku ja eneseteostuse võimalused, et ka inimesed ise hooliksid riigist rohkem. Keskerakond see-eest arvab, et Eesti vajab suuri muudatusi, mis annaksid inimestele turvatunde. Nende püüdluseks on panna Eesti majandus õitsema ja viia välja pikaajalisest seisakust. Esindatakse maailmavaadet, mis on suunatud keskklassi loomisele ning sotsiaalse ebavõrdsuse vähendamisele. Vasaktsentristlikku sotside programmi iseloomustab samuti arusaam, et Eesti on liialt kihistunud. Tähtsustatakse perekondade toetamist ning inimestesse investeerimist.
Vaadakem ka, milliseid majanduspoliitilisi samme astuksid erakonnad oma eesmärkide saavutamiseks. Reformierakond näeb uue majanduskasvu alusena suuremat orienteeritust maailmaturule. Püütakse saavutada veelgi konkurentsivõimelisem maksukeskkond, mis koormab inimesi ja ettevõtteid võimalikult vähe. Riigi sekkumine on õigustatud vaid turutõrgete korral. IRLi majanduspoliitika on sellega üksjagu sarnane. Tähtsustatakse konkurentsivõimet, ollakse valmis tegema maksuerandeid majandusele olulistes sektorites, et osutuda naaberriikidest edukamaks. Väikeste sissetulekutega võitlemiseks nähakse sarnaselt REga ette väikesepalgalistele soodustusi tulumaksu osas. Mõlemad paremerakonnad plaanivad alandada ka tööjõumakse. Sotsid toetavad aktiivseid tööturumeetmeid ja tööinimeste elukestvat õpet. Ettevõtteid toetatakse juhtimiskvaliteedi tõstmisel. Keskerakond postuleerib riigi kiire ja efektiivse sekkumise, mis tagaks kõrge tööhõive. Erinevalt teistest suurematest erakondadest pooldab KE taas ka astmelist tulumaksu.
Pole üllatav, et IRL ja RE jätkavad Reagani ja Thatcheri versiooniga kapitalismist, mille arusaama jõukuse jaotumisest võtab kokku mõiste „trickle down” ehk „majanduskasv jõuab kuidagi ka ühiskonna madalamatesse kihtidesse“. Turgude isereguleerumise usku laissez faire’i ajal on aga ebavõrdsus märkimisväärselt kasvanud. OECD hiljutises uurimuses tõdetakse, et ebavõrdsus arenenud riikide hulgas on viimase 30 aasta suurim, ühiskonna rikkama 10% sissetulek on nüüdseks 9.5 korda suurem kui vaesema 10% oma2. Tuuakse ka välja, et Eesti koos Kreeka, Iirimaa ja Hispaaniaga kuulub riikide hulka, kus 2008. aasta kriisist taastumine on olnud kõige ebaühtlasem. Sissetulekud langesid nii madala kui ka keskmise sissetulekuga inimestel3.
Seetõttu võiks erakondadelt oodata poliitikalt, mis püüaks pöörata valitsemises uue lehekülje, ja suuremat riigi sekkumist. Laissez faire´i ja kasinuspoliitika lainel jätkamine vaid kinnistaks Eesti sellisena, nagu on iseloomustatud meid Saksa Die Zeitis: väike, kasin ja õnnetu ning rahulolematuse poolest esirinnas riiki.4 Suuremat riigi sekkumist pooldavad valimisprogrammides sotsiaaldemokraadid ning Keskerakond. Väljapakutud muudatused jäävad aga tagasihoidlikuks. Sotside tööturumeetmed piirduvad täienduskoolituse ja ümberõppimisvõimalustega, KE puhul tööjõu kvaliteedi ja taristu edendamisega.
Pidades silmas Eesti praegust olukorda, oleks vaja riigi suuremat sekkumist tulude ümberjaotamisse. Kui Eesti on töö- ja tarbimismaksude poolest Euroopa keskmike seas, siis kapitali ja ettevõtete sissetulekute maksustamise osas on Eestis ELis viimaste seas. Kapitalitulude osa poolest maksude laekumises on Eesti ELis viimasel kohal.5 Pealegi on Eesti pangad Euroopa kõige kasumlikumad, lõigates samamoodi kasu Eesti maksusüsteemi erandlikkusest.6 Kapitalitulude suurem maksustamine iseloomustaks poliitikat, mis näeks Eestit uue Põhjalana, mitte Ida-Euroopa Hongkongina nagu Reformierakond. Uue Põhjala saavutamine nõuaks söakust trotsida praegu levinud arusaama, et maksude tõstmisega kaotaksid inimesed töömotivatsiooni või kaoksid Eestist välisinvesteeringud.
Sotside plaan tõsta miinimumpalk nelja aastaga 800 euroni on kindlasti kiiduväärne. Eestis on viimasel ajal püütud väikest sissetulekut seletada küll inimeste ebapiisava haridusega, küll vähese tootlikkusega. Seletustest on aga välja jäänud üks oluline aspekt, nimelt töö ja kapitali suhe. Kõige laiaulatuslikum palkade tõus kaasnes heaoluriigi saavutamise ning kapitalismi suurema sotsialiseerimisega Euroopas Teise maailmasõja järgsetel kümnenditel, mida sotsioloogid nagu Zygmunt Bauman ja Wolfgang Streeck on nimetanud mõneti irooniliselt „hiilgavaks kolmeks kümnendiks”.7 Palkade tõusuks on vaja töö ja kapitali suhte suuremat sümmeetrilisust. Eesti majanduspoliitikas on seniajani konkurentsivõimelisus üles kaalunud töötingimused ja töötajate õigused. Nii võiks oodata majanduslikku õiglust taotlevalt poliitikalt iseäranis erasektori suuremat reguleerimist, sest tööpäeva pikkused on seal tihti samasugused kui Dickensi-aegses XIX sajandi kapitalismis. XX sajandi sotsiaalsete liikumiste saavutatud võidud nagu kaheksa tunnine tööpäev peaksid kajastuma ka XXI sajandi Eestis.
Kokkuvõtteks võib öelda, et IRL ja Reformierakond tahavad loomulikult jätkata laissez faire poliitikaga. Kuid ka Keskerakond ja sotsid erinevad neist vähem, kui oleks oodanud ja kui oleks vaja neoliberalismist ja kasinusrežiimist väljumiseks. Vähemaga aga leppida ei tohiks. Levinud teooriad konkurentsi- ja ettevõtlusvabaduse vajalikkusest ilma ühiskondliku koordineerimiseta on kaotanud oma usutavuse. Kasinuspoliitika taastoodab kasinust, konkurents ebakindlust. Sotside ja Keskerakonna lubadused suuremast sidususest ja mitmeid kordi kõrgemast palgast eeldavad radikaalsemaid meetmeid, millega pakutust sarnaneb vaid kardetud astmeline tulumaks. Ühishuvisid erahuvide ja töötajaid kapitali asemel esindav poliitika ei saa hoiduda radikaalsusest. Lugematuid pisikesi muudatusi välja pakkuv poliitika varjab suure pildi. Võrdsema jõukuse jaotumise saavutamine ning inimestekesksem ühiskond nõuab julget poliitilist kujutlusvõimet, mida vajame täna rohkem kui kunagi varem.
1 J. Sommers, P. Woolfson, The contradictions of austerity: the socio-economic costs of the neoliberal Baltic model. Routledge London, NewYork 2014.
2 http://www.oecd.org/els/soc/Focus-Inequality-and-Growth-2014.pdf?utm_source=Weekly+Newsletter&utm_campaign=2f512cbfc3-The+Social+Compass+January+19&utm_medium=email&utm_term=0_dc7a954080-2f512cbfc3-340170033
3 http://www.oecd.org/social/urgent-action-needed-to-tackle-rising-inequality-and-social-divisions-says-oecd.htm
4 http://www.zeit.de/wirtschaft/2013-07/estland-geringe-staatsschulden-unglueckliche-buerger
5 http://ec.europa.eu/taxation_customs/resources/documents/taxation/gen_info/economic_analysis/tax_structures/2014/pr_92-2014_en.pdf
6 http://www.financeestonia.eu/wp-content/uploads/2014/09/FinanceEstonia_PM.pdf
7 Z. Bauman, Community: Seeking Safety in an Insecure World. Polity Cambridge.2001;
W. Streeck, The Crises of Democratic Capitalism. New Left Review, Sept-Okt 2011.
