¹ Selle aasta parlamendivalimiste puhul ette valmistatud parteide majandus- ja sotsiaalpoliitilisi platvorme lugedes saab teha kaks järeldust. Esiteks on need enamasti sisutihedad ja mõistlikest ettepanekutest kantud tekstid. Teiseks on eriti parlamendierakondade ühisosa sedavõrd suur, et majandus- ja sotsiaalpoliitilised küsimused valijaid ühele või teisele poole vaevalt et kallutavad. Määravaks saavad ilmselt hoopis muud küsimused nagu subjektiivne anti- või sümpaatia, valimisharjumus või üksikud polariseerivad teemad nagu kooseluseadus. Ühtlasi peaks suur pro­grammatiline ühisosa koalitsiooni moodustamise võrdlemisi lihtsaks tegema.

Enne kui programme veidi detailsemalt analüüsida, saab lugeja läbi teha väikese testi. Võtsin erakondade platvormidest mõned silmatorkavad laused, et lugeja saaks arvata, milline erakond selle on kirja pannud. Õiged vastused on joonealuses märkuses. Parteidesse kuuluvad lugejad saavad aga teada, kas nad tunnevad oma partei lubadused ära või on suisa vales erakonnas.

Majandus- ja sotsiaalpoliitilisi visioone, lubadusi, ettepanekuid

1. „Eelistada riigihangetel eesti kapitalil põhinevaid ettevõtteid ja toetada riikliku tellimuse kaudu kohalikku ettevõtlust ja töökohtade loomist.”

2. „Eesti rahva vabaduse ja julgeoleku kindlaim tagatis on lai ja jõukas keskklass ning ühiskonnakorraldus, mis väärtustab igaühe panust, austab ja kaitseb eraomandit ja hoolib igaühe käekäigust.”

3. „Anname võimaluse kasutada poolteist aastat makstavat (vanema)hüvitist jao kaupa kuni lapse 8-aastaseks saamiseni ja vahetada sujuvamalt vanemahüvitise saajat.”

4. „Leiame, et Eesti majanduse konkurentsivõimet tuleb hinnata perspektiivikate majandussektorite lõikes ning oleme valmis kaaluma maksuerandite tegemist meie majanduse jaoks olulistes sektorites, seda eriti juhul, kui teiste riikide maksupoliitika seab ohtu Eesti ettevõtete konkurentsivõime või maksutulu laekumise Eestis.”

5. „Alandada tööjõumakse ja kehtestada väiksem sotsiaalmaks, asendades selle riigieelarves ettevõtte tulumaksuga kuni 12%, seades eelduseks, et ettevõtte üldine maksukoormus ei muutu.”

6. „Kõikidel, ka erivajadustega inimestel, on õigus elada kogu elukaare jooksul oma kodus, normaalses ja inimlikus keskkonnas.”

7. „Soosib riigiasutuste ja riigiettevõtete osalemist Eesti päritolu tehnoloogilise innovatsiooni praktilisel edendamisel pilootprojektide harjutusväljakutena.”

8. „Maksumängude asemel vajab Eesti terviklikku maksureformi. Maksud peavad tagama piisava laekumise riigieelarvesse, et suudetaks täita kõiki riigi ülesandeid. Samas ei saa maksukoormust kasvatada neil, kes seda kanda ei suuda.”

9. „Võimaldame ettevõtetel tasuda sotsiaalmaksu töötaja tegeliku tööpanuse järgi, selleks kaotame sotsiaalmaksu minimaalse kuumäära nõude. Sellega suurendame osakoormusega ja hooajaliste töötajate tööhõivet.”

10. „Seab sihiks kaasava majanduskasvu, millest saavad osa kõik ühiskonnaliikmed. Kehtib reegel: „Kedagi ei jäeta maha”. Vaesus, pikaajaline töötus ja kvalifikatsiooni puudumine ohustavad pikaajalist kasvu ning Eesti poliitilist ja majanduslikku stabiilsust.”²

Vaevalt et ükski lugeja kõigi 10 loosungi puhul väljapakkuja õigesti ära arvas. Kõigi parlamendierakondade majandus- ja sotsiaalpoliitika platvorm on väga laiahaardeline ning suuremate eesmärkide ja visioonide osas on kõik neli suurparteid tegelikult rahvaparteid. Vähemalt programmi ja ideede tasemel soovitakse haarata võimalikult suurt hulka elanikkonnast.

Hoopis suurem erinevus valitseb nelja rahvapartei ning parlamenti mitte kuuluvate erakondade ehk nišiparteide vahel. Viimaste programmid on väga lühikesed ning üritatakse lüüa paari radikaalse loosungiga, nt EKRE soovib alandada käibemaksu 10%ni.

Laias laastus on kõigi rahvaparteide programmides häid mõtteid ja ideid, millega on raske mitte nõustuda. IRLi majandus- ja sotsiaalpoliitikaprogramm on ehk kõige paremini ja sisutihedamalt argumenteeritud, kohati on tegemist analüütilise tekstiga, mis on mõeldud pigem spetsialistile. IRLil on ehk ka kõige enam üllatavaid teemasid (nt tuuakse esile krüptoraha suhtes seisukoha kujundamise vajadus, tehakse ettepanek ühiskondlikuks tehnoloogiapaktiks ning soovitakse, et Eesti oleks esimene isesõitvate autode kasutaja Euroopas). Keskerakond on seevastu kõige lakoonilisem ja otsekohesem, erineb ülejäänud kolmest parlamendierakonnast ka kõige rohkem, kuna rõhutakse mõne suure lubaduse peale (nt üleriigiline tasuta ühistransport), mitte laiale tegevuspaletile.

Üldiselt on detailseid ideid kohati isegi üllatavalt palju, ka valdkonda väga hästi tundev spetsialist ei pruugi esmapilgul hoomata ühe partei ettepanekute võimalikke mõjusid. Programmides leiab kohati ka asju, milles on juba ühes või teises strateegilises dokumendis kokku lepitud. Siit koorub välja seekordsete valimiste huvitav konflikt parteide programmid vs. poliitreklaam: programmid on sisutihedad, ideerikkad ja ühisosaga, kuid reklaamimelus ei tule see kuigivõrd esile.

Ühisosana saab välja tuua järgmised teemad, mille detailides on kindlasti parlamendiparteide vahel ka erinevusi, kuid laias laastus soovivad parteid liikuda samas suunas.

Esiteks maksupoliitika, mis tuleb ilmselt nii parteidele endile kui lugejaile üllatusena. Me oleme harjunud maksupoliitikat pidama poliitiliseks tabuteemaks, ent programmides soovivad kõik parlamendierakonnad teha maksusüsteemis võrdlemisi põhimõttelisi muutusi. Kes ei ole rahul kõrge sotsiaalmaksuga, kes soovib maksuerisusi olulistele sektoritele. Tundub, et erakonnad võiksid teha pärast valimisi ühed parteideülesed maksupoliitilised talgud, leida paar-kolm kompromissmuudatust (nt maksuvaba miinimumi tõstmine, sotsiaalmaksu langetamine ning madala määraga ettevõtlustulu maksustamine) ja need ära teha.

Teiseks väikesepalgaliste olukord. Sotsiaalsed probleemid on tõusnud märkimisväärselt tähelepanu keskpunkti kõikides programmides. Kas tegemist on sotside hea tööga või on Eesti arengus käes ajajärk, kus majanduspoliitika peabki muutuma kaasavamaks? Selles valdkonnas leiame ettepanekuid alampalga kasvatamisest kuni erinevate toetusskeemideni ning tegelikult on raske mõista, miks parlamendierakonnad ei ole siin veel ühist keelt leidnud. Kompromisse peaksid tegema kõik, ent ühisosa on märkimisväärselt suurem kui erinevused.

Kolmandaks teadus- ja arendus­tegevuse rahastamise kasv. Siin on vist kõikide erakondade arusaamad olnud ühesugused juba ligi kümme aastat, alates Euroopa Liiduga ühinemisest. Seda kummastavam, et teadus- ja arendustegevuse rahastamist tasemel 3% SKTst (sellest 1% riigieelarvest) pole ikkagi veel saavutatud. Ilmselt ei saavuta seda ka järgmine valitsus, sest teadus- ja arendustegevuse mõju on pika vinnaga nii heas kui ka halvas mõttes: kui kogu teaduse ja arenduse valdkond hakkaks praegu streikima, paneks ühiskond seda tähele ilmselt alles paarikümne aasta pärast.

Neljandaks sooline võrdõiguslikkus. Taas võib küsida, kas tegemist on sotside tugeva mõjuga ühiskondlikus debatis või oleme oma arengujärgus jõudnud punkti, kus teatud teemasid on raske eirata. Siingi erinevad rõhuasetused detailides, kuid ühisosa parteide vahel on märkimisväärne. Pigem on vaja soovi teha kompromisse ja otsida ühist keelt.

Viiendaks e-riigi arendamine. See on teadus- ja arendustegevusega sarnane temaatika, hea lubada ja midagi toimub nii või teisiti. Ühtlasi leiab siin kõige vähem detailsust. Ainus tuulelipp on e-residentsuse idee kiire omaksvõtt.

Kuuendaks majandusdiplomaatia roll. Kõik parteid räägivad – ja samuti mitte esimest korda – välismajanduspoliitikast, sellest, et välisesindused peaksid aktiivsemad olema kontaktide loomisel, turgude avamisel jms. Võib jällegi küsida, miks seda varem pole tehtud, mis takistab kokkuleppeid ja suundumisi.

Seitsmendaks riigiettevõtete rolli ja nende juhtimise läbimõtlemine. Siin võib ilmselt näha Erkki Raasukese aruande mõju (see tõi riigiettevõtete temaatika tugevalt esile) ning ilmselt ka ajakirjanduse ja eriti Äripäeva rolli selle teema ülevalhoidmisel.

Kui parteid jõuaksid ainuüksi nendes valdkondades kompromissini, saaksime juba väga korraliku koalitsioonilepingu. Ilmselt on oluline hoopis küsimus, miks ei suudeta mõneski eeltoodud küsimuses koalitsiooni ja opositsiooni ühendavalt kokku leppida ja lahendusi otsida. Samuti näitab ühisosa, et kui Edgar Savisaar ei oleks Keskerakonna eesotsas (temaga välistavad koostöö kõik ülejäänud parlamendierakonnad), oleks pärast valimisi võimalikud mitmed koalitsioonivariandid.

Samuti koorub niivõrd oluliste sarnasuste tagant välja kodanikuühiskonna nõrkus. Parteide programmid on selgelt loonud suhteliselt ühtmoodi mõtlevad, sarnase haridusega ning samas ringkonnas liikuvad inimesed. Lihtsustatult võime seda nimetada toompeakraatiaks, kuhu organiseeritud huvigruppidel on suhteliselt raske ligi pääseda ning uued teemad tõstatuvad pigem karismaatiliste autsaiderite kaudu (nt Raasuke, Neivelt) või radikaalsema sotsiaalse tegevuse (nt streigid) tulemusel. Võib-olla on praegusel meediamaastikul, kus teemad püsivad harva üle 24 tunni tähelepanu keskmes, seesugune postdemokraatlikkus paratamatu. Ilmselt tuleks aga organiseeritud huvide arendamisele (erialaliidud, ettevõtlusorganisatsioonid, naisliikumine jne) pöörata palju rohkem tähelepanu kui maagilis-püüdmatule riigireformile.

Samuti tekitab nii suur ühisosa küsimuse valimisprogrammide funktsioonist Eesti poliitilisel maastikul. Kui programmidest reklaamidesse väga palju ei jõua, siis milleks neid kirjutada? Valimisprogrammidel on praegu laias laastus täita siiski kolm funktsiooni.

Esiteks parteide sisekommunikatsioon ja kandidaatidele jutupunktide etteandmine ehk valimisprogrammid peaksid võimaldama parteiliikmetel selgusele jõuda, kes ollakse. Seda on teinud kõige selgemalt Keskerakond oma lühikese ja otsekohese programmiga ning ka Reformierakond, kelle programm on kompaktne, selgelt läbivate teemadega. IRL ja sotsiaaldemokraadid on olnud ehk liiga analüütilised ja detailsed.

Teiseks on vaja koalitsiooni moodustamiseks platvormi, mis sisaldaks asju, millest saab loobuda, kuid ka terve rea sisulisi kompromissialteid lubadusi. Siin on pigem IRL ja sotsiaaldemokraadid tugevad, ettepanekuid on palju, nende peale on palju mõeldud ja analüütilist potentsiaali kulutatud. Kõik, mis koalitsioonilepingusse peaks saama, on läbi mõeldud ja ilmselt ka eelarvelise kattega.

Kolmandaks maailmavaateline eristumine. Seda näeb valimisprogrammides paradoksaalsel kombel kõige vähem. Võib-olla on ka see toompeakraatia väljendus: kõik tunnevad üksteist juba kaua ja eks nad mõtle laias laastus ka samamoodi.

Seega ei ole valimisprogrammid, nii head, kui nad seekord ka on, valimistulemuse seisukohalt kuigi olulised. Siiski võiks järgmine koalitsioon iga partei programmi tähelepanelikult lugeda, suurema ühisosa puhul kompromissivõimalusi leida ning esimese aastaga need ka ellu viia. Siis võib toompeakraatia juurde tagasi minna ja suhtelises rahus edasi tiksuda teadmises, et midagi on siiski ka ära tehtud.

1 Olen parteisid ja kandidaate majanduspoliitika osas nõustanud või parteide üritustel ettekandeid pidanud, kuid ei kuulu ühtegi parteisse.

2 1. EKRE, 2. Reformierakond, 3. Sotsiaaldemokraadid, 4. IRL, 5. Vabaerakond, 6. IRL, 7. Reformierakond, 8. Keskerakond, 9. Sotsiaaldemokraadid, 10. Reformierakond.