Võib rääkida pikalt sellest, mis on nende valimiste peateema. Eesti riigi tuleviku peateema on kindlasti haridus ja teadus. Ilma selle valdkonna probleemide lahenduseta ei pääse kunagi viie viimase seast ära. Viimased kümme aastat on valitsust juhtinud Reformierakond, haridusministrid on olnud Mailis Reps (2005–2007), Tõnis Lukas (2007–2011), Jaak Aaviksoo (2011–2014). Enne seda oli Juhan Partsi valitsus (2003–2005), kus haridusministriks Toivo Maimets. Seega: selle eest, mis eesti hariduses ja teaduses on toimunud, vastutavad IRL ja Reformierakond. Nende programmi tuleb vaadata läbi selle prilli. Opositsioon on Eesti parlamendis olnud teerulli alla käiva asfaldi rollis.

Küsitlused näitavad, et parlamenti saavad kindlasti neli vana erakonda ja võib-olla ka kaks uut. Viimastest pakub Vabaerakond vaid lühikesi teese, milles midagi erilist ei leidu. EKRE saab hakkama veel lühemalt, poole lausega. Kahjuks ei saa suure tõenäosusega üle parlamendi serva rohelised. Nende haridusprogramm meeldis mulle kõige enam. See oli kirjutatud inimkeeles ning sellest oli tunda, et kirjutajad teavad, mis asjad haridus ja teadus on ja kus on probleemid. Kui huvi pole, siis pole.

Niisiis, kõne alla tulevad neli vana. Millised need programmid on? Stiililt on need huvitavad dokumendid. IRL suudab kirjutada nii pikki ja uimaseid lauseid, nagu ainult paadunud bürokraadid oskavad. Reformierakond kasutab samasugust keelt, aga lisab sellele ühe teema vaatamise mitmest aspektist. Saab küll pikema teksti, saab. Sotsid on ühendanud sea ja käo, kuulutades pateetiliselt Inimeste Eestit ja jätkates siis Visioonide ja Meetmetega vanas heas PR-firmade stiilis. Keskerakond kuulutab kaudselt, et kõike on tehtud valesti, ja lõpetab programmi sissejuhatuse tsitaadiga „Manifestist Eestimaa rahvastele“. Sellest saab muuhulgas järeldada, et Eesti riiki ei ole seni olemas olnud.

Põhiharidus ja gümnaasium. Tegelikult on programmid vägagi sarnased ja korratakse põhiosas palju vanu ideid, kuulutatakse endastmõistetavaid asju või pakutakse ammuseid ja ikka täitmata lubadusi.

Kõik kõnelevad kodulähedase põhikooli säilitamisest ning haridusliku kihistumise vältimisest ja pakuvad meetmeid nagu ikka. Kõik räägivad IT-hariduse tugevdamisest, veebikesksest õppest jms. Kõik teevad juttu koolikiusamise lõpetamisest. Kõik väärtustavad elukestvat õpet. Reform teatab selle juurde, et just elukestev õpe „tagab kõikidele Eesti elanikele head sissetulekud, kõrge tööhõive ja ühiskonna stabiilsuse ning kiire arengu“. Jumal tänatud, võluvõti klaaslae avamiseks on lõpuks leitud! Kõik lubavad muidugi tagada venekeelsetes põhikoolides hea eesti keele taseme. Kõik lubavad selleks ka erinevas sõnastuses riiklikku tuge, õppevahendeid jms. IRL kuulutab vajadust luua üleriigiline tugiprogramm. Huvitav on vaid teada, miks keegi seda varem pole loonud, näiteks IRLi ministrid.

Kõik lubavad õpetajatele väärikat tasu, mida tahes see ka ei tähendaks. Reform peab lisaks vajalikuks „seada õpetajaharidus riiklikuks prioriteediks“ ja käivitada „õpetajate silmaringi laiendamiseks ja parimatest praktikatest õppimiseks riikliku stipendiumi välismaal õppimiseks“. Kõik räägivad sellest, kuidas tuleks tõsta õpetajate ja koolijuhtide vastutust ja vabadusi. Aga vaikselt paistab eri programmidest läbi ka teine pool, kus räägitakse riigi rolli suurendamisest. Teisisõnu, kontrolli ja bürokraatide võimu suurendamisest. Elu on õpetanud, et just see viimane pool realiseerub.

Üldise ja ühise kõrval on muidugi ka huvitavaid erinevusi, näiteks gümnaasiumid. IRL ja sotsid lubavad riigigümnaasiume. Kesk teatab, et igas maakonnas peab olema võimalus saada head gümnaasiumiharidust, ja arvab, et „puhta gümnaasiumi“ kõrval peab jääma ka täistsükliga kooli võimalus. Reform lubab tagada „koolide võrdse kohtlemise riigi- ja kohalike omavalitsuste poolsel rahastamisel, olenemata kooli õppekeelest või omandivormist“. Udune asi, aga vihjest saaks nagu välja lugeda, et nii riigigümnaasium kui ka venekeelne gümnaasium tulevad kõne alla. Või kuidas? Lisaks kõneleb Reform vajadusest optimaalse koolivõrgu järele. Optimeerimine on vana ja tuntud eufemism, mis varjab üldjuhul kärpimise kavasid. Seega siis vähem koole.

Reform ja IRL lubavad vähendada õppekavade üldmahtu või kohustuslike kursuste hulka. Ühesõnaga, suurendada valikuvabadust ja võimaldada lastel keskenduda ennekõike neid huvitavale või vajalikule. Reform ja Kesk räägivad majandushariduse vajalikkusest, aga ka koolitranspordist ja õpilaskodude võrgust. Lisaks lubab Kesk õppetoetusi(!) gümnaasiumi õpilastele ja tasuta koolilõunat. Viimase aja suur küsimus, vene kooli õpetuskeel, on pahempoolsete teema. Sotsid kõnelevad umbmääraselt suuremast valikuvabadusest keele valikul, Kesk on otsekohesem, teatades, et gümnaasiumis võib õpetada vene keeles.

Kutseharidus. Kutsehariduse keskne kuulutus on ühine: programmid tuleb kohandada tööjõuturule orienteeritumaks. Suurendada tuleks praktika osakaalu. IRL, Reform ja sotsid kõnelevad ka õpipoisiprogrammist. Seda teemat on sotsid võtnud põhjalikumalt. Lubatakse õppetoetusi, eriti riiklikult olulistele erialadele, „piirkondlike haridus- ja kompetentsikeskuste“ võrgustikku ning pearahapõhise rahastusmudeli asemele õppekavapõhist. Reform pakub aga võimalust viia osa kutseharidusest „eraõiguslikele alustele“. Keskerakonda kutsehariduse teema ei huvita, nemad kuulutavad ainult vajadust mõelda homsele.

Ülikooli kohta käib täpselt sama: rahastamisel tuleb arvestada rohkem tööjõuturu vajadustega. Teisisõnu, enam rakenduslikku kõrgharidust. Sellest räägivad nii IRL, Reform kui ka sotsid. Selle kõrval on muidugi kõigile oluline üliõpilaste sotsiaalsete garantiide süsteem. Tegelikult ei kõnele Keskerakond ega IRL kõrgharidusest sisuliselt midagi. Reform kõneleb see-eest pikalt, aga tema mitu korda korrutatud idee on lihtne: hankida enam raha erakapitalilt. Selle kõrval on kaks huvitavat mõtet. Esiteks peetakse vajalikuks „kõrgkoolimaastiku korrastumist, õppeasutuste selgemat spetsialiseerumist“. See eufemism varjab suure tõenäosusega ideed osa kõrgkoole lihtsalt kinni panna. Teine põnev lause aga kuulutab, et „Reformierakond loob üliõpilastele tervikliku veebipõhise õppekeskkonna kursuste läbimiseks“. Seda saab kindlasti olema huvitav lugeda.

Doktorantuuri kohta pole kellelgi midagi olulist öelda. Toetuse lubavad küll sotsid ja Kesk tõsta 80% keskmisest palgast. Reform lubab seda lihtsalt tõsta ja toetada ka doktorikoolide tegevust. Kena keik. Ainult üks lisamärkus. Doktorantuuri tuleb praegu noori tikutulega otsida. Doktor tähendab ikkagi inimest, kes asub tööle teadlase või õppejõuna. Aga pole mõtet noorele inimesele valetada. Kunagi oli jah nii, et doktorile leidus üldiselt ka töökoht, nüüd pole seda enam mitu aastat. Raha ei ole.

Ah jaa, midagi on siiski juhtunud, võrreldes eelmiste valimistega. Nimelt on parteid seekord suvatsenud väärtustada ka õppejõude ja lubatud neilegi kõrgemat palka. Niipalju on aru saadud, et paljas fanatism enam kõrgharidust ja teadust üleval ei hoia. Eriti, kuna lahkub põlvkond, kellele Eesti hariduse ja teaduse teenimine oli veel rahvusliku eetika küsimus.

Teadus. Teaduse puhul räägivad kõik sellest, et tuleb enam kaasata rahastamisse erakapitali ja jõuda 3% SKTst ja 1% riigi rahast (meenutan parteidele, et see lubadus oli täpselt samasugusena üleval ka eelmistel valimistel). Sotsid lubavad erakapitali kaasamiseks leiutada mingi „teadusosaku“. Kõik lubavad eri sõnastuses suurendada baasrahastuse või institutsionaalse rahastuse osakaalu ja vähendada projektirahastuse kaalu (minu teada on see juba otsustatud asi). Reform lubab lähtuda „eri teadusharude võrdse kohtlemise põhimõttest“. Mida see viimane tähendab, jääb mulle arusaamatuks.

Nagu muusika kõlab uurija kõrvadele Reformi lubadus: Euroopa Liidu rahastatud teadustöö puhul vähendab Eesti riigi nõutud bürokraatliku asjaajamise ja reeglistiku miinimumini. Ma olen kuulnud aastate jooksul palju bürokraatia vähendamise lubadusi. Kui asi läheb tegelikuks, siis on tulemused alati täpselt vastupidised. Ja teiseks, midagi ei paistnud programmis selle bürokraatia kohta, mis puudutab Eesti riigi enda finantseeritavaid projekte. Seni on Eesti riik suutnud oma bürokraatiat suurendada vähemalt kaks korda aastas. Eks siis oleme endiselt valvel.

Sotsidel oli teadlastele krüptiline sõnum: „Asutused, mis täidavad riiklikke ja rahvusteaduslikke ülesandeid, säilitavad riigi teadusasutuste staatuse ja neile tagatakse piisav rahastamine vastavalt evalveerimistulemustele.“ Kõlab nagu vastus ähvardusele, aga kes ähvardab, pole päris selge.

Kokkuvõttes peab ka teadus olema ennekõike praktika teenistuses, aitama kaasa ühiskonna väljakutsete rahuldamisele jms. Ühesõnaga: alusuuringud, teooria, humanitaaria jms tagaplaanile ja rakendusuuringud etteotsa.

Minu teada on Eestis haridusega üks suur probleem: vaid ehk neljandik põhikooli lõpetanutest läheb kutseharidusse. Nad lähevad kas gümnaasiumisse või ei lähe kuhugi. Tulemuseks on emmepojad ja emmetütred, kes elavad aastaid vanemate kulul, sest neil on küll suured palgaambitsioonid, kuid puudub igasugune erialane kvalifikatsioon. Mina ei suuda neist programmidest kuidagi välja lugeda, et parteidel selle asja vastu huvi oleks. Neid ei huvita üldse eriti õpilased.

Eelmiste valimiste eel lubas IRL muuta teaduse rahastamise mudelit. Tulemuseks oli selline katastroof, millest said lõpuks aru isegi valitsus ja ministeerium. Nii et uus minister tegi kiiresti töörühma, mis pakkus uued mudelid. Neid nüüd kõik hoolega kuulutavadki. Natuke segaseks jääb küll see, mis on õieti kavas, sest kuulutatakse uusi muutusi. Kui need ongi juba otsustatud asjad, siis pole hullu. Kui aga kavas on järjekordne voor reforme, siis saab tulemus olla ainult teaduse viimine lõplikku hävinguni.

Praktilise kasu ja tööturuvajaduste kõrval ei lähe kellelegi korda õpilaste ega teadlaste huvid, haritus kui väärtus, mis hoiaks ühiskonda langemast lõplikult netikommide vihast haisvasse auku. Fraas „rahvusteaduste toetamine“ esines muide ainult Keskerakonna programmis. Niipalju siis Eesti riigist.