PRANTSUSE LÜTSEUMI SPORDIHOONE IDEEKONKURSS
2007. aasta on arhitektuurielus olnud äärmiselt tormine. Tundub, nagu oleks vesi paisu tagant valla pääsenud, arhitektuur ja sellega seotud teemad püüavad pilku ajalehtede esikaanel ning kütavad kirgi. On olnud skandaale ja inimesi „mässule” õhutavaid otsuseid, arhitektuuriobjektide kaitseks või vastu on massid läinud tänavatele ning kogunud enneolematul hulgal allkirju. Kodanikuühiskond on jõudmas Eestisse, luues koos aktsioonidega oma kangelasi ja antikangelasi.
Kui tuua vaid mõned näited, läheb 2007. aasta ajalukku Sakala lammutamise, Tallinna linna ja arhitektide liidu vägikaikaveoga raekoja asukoha pärast, Vabadussamba saaga uue peatüki alguse, arhitektuurinõuniku ametisseastumise ning veel paljude suurte otsustega. Mõnele nagu messiase ilmumisena mõjunud Hollandi riigiarhitekti külaskäik pani siingi jutud taas käima sama ametikoha vajalikkuse ning võimalikkuse üle Eestis.
Kui aga hakata vaatama, mis toimus 2007. aastal arhitektuurivõistlustel, siis jääb pigem puhveraasta mulje. Jäi ju eelmisesse aastasse palju kära põhjustanud ERMi konkurss, lisaks kamaluga ühiskondlikke hooneid, planeeringuid ning eraarendajate ettevõtmisi, kuid see aasta on olnud kuidagi vaikne. Vaikus enne tormi? Mõneti küll, sest just tänavuse aasta lõpul said hoo sisse veel mitmed võistlused, mille tulemused selguvad 2008. aastal: olgu nendeks näiteks Eesti Vabariigi uus saatkonnahoone Riias ja ka Pekingis või tõenäoliselt järgmise aasta hitiks kujunev otsus ehitada uus Eesti Kunstiakadeemia hoone otse südalinna.
Mõnetine langus võib olla tingitud eelmiste aastate kasvust: nüüd on asutud teostama seda, mida eelmistel aastatel hoogsalt planeeriti, teiselt poolt on selge, et üldine jahenemine ehitus- ning kinnisvaraturul võib olla andnud teatava efekti ka arhitektuurivõistluste korraldamisel. Seetõttu ongi tänavune saak mõneti kesine: kõige üle troonib loomulikult Vabadussõja jäine sammas, kõrvale pressib end ehk vaevu uus ringhäälinguhoone, kuid kui veel mõned üksikud pealinnakesksed sähvatused välja arvata, on olnud rahulik aasta.
Tuntav kasv on toimunud hoopiski väheste kutsutud osavõtjatega konkursside hulgas, ilma milleta ei taha suuremad omavalitsused enam ühtegi mõjuvamat krunti lasta hoonestada. Nii ongi eraarendajate korraldatud kolme kutsutud osavõtjaga konkursid peamised, mida Tartus või Pärnus toimunut vaadates leiab. Eraldi tendentsina võib välja tuua Tallinna-lähedaste endiste alevike „rehabiliteerimiskatsed”. Valglinnastumise käigus oma kunagist positsiooni kaotama hakkavad lähiasulad seisavad küsimuse ees, kas sulanduda ühtsesse superlinna või püüda luua oma identiteediga keskus, mis oleks võimeline pealinnatulede kõrval oma atraktiivsuse säilitama. Nendest probleemidest lähtuvalt korraldati tänavu Tabasalus keskuse planeerimiseks kolme kutsutud osalejaga arhitektuurikonkurss, kus võidutsesid QP Arhitektid. Tallinnast väljaspool korraldati konkursse veel Paide kutsekeskkooli laienduse saamiseks (I preemia Villem Tomiste, Ott Kadarik ja Mihkel Tüür) ning Tamsalu keskuse uue mahulise planeeringu koostamiseks (I preemia Tiina Skolimowski, Kai Süda, Angela Vaher, Risto Parve).
Tallinna arhitektuurielu ilmestasid eelkõige kolm suuremat ettevõtmist: rahvusringhäälingu uus hoone, vabaõhumuuseumi külastajakeskus ning Patarei ja lennusadama planeering. Kõik väga erineva probleemipüstitusega ülesanded tõstatasid erinevaid valukohti käimasolevas arhitektuuripoliitikas. Avalike hoonete kesklinnast väljakolimise tendentsi jätkuks otsustati ühinenud Eesti Raadio ja Eesti Televisiooni uus hoone püstitada äärelinna kaubandusmaastiku keskele. Rahvusvahelise konkursi võitsid taanlased Nobel Arkitekteri büroost, esitades funktsionaalseteks osadeks jaotatud ja klaasist kardinaga ümbritsetud hooneprojekti. Siiri Vallneri ja Indrek Peili kavandatud vabaõhumuuseumi külastuskeskust, ennistuskoda Kanutit ning Tallinna muuseumide ühishoidlat ühendava hoonemassiiviga Rocca al Mares on üritatud lahendada kolme hooneprobleemi korraga, aluseks kaasaegse muuseumi funktsioneerimispõhimõte: atraktiivne külastajatele, turvaline säilitatavale. Patarei ja Lennusadama ümbruse konkursi lõpulejõudmine (I preemia Sverre Laanjärv ja Ivar Lubjak) peaks looma alused kogu mere ääre pikaldase, kuid ehk siiski järjekindla väljaehitamise ning kujundamiseni, nii et lõpuks peaks teostuma kaua oodatud linna avamine merele.
Seega kokkuvõttes: kärarikas arhitektuuriaasta, kus konkursid nautisid kerget puhkust, et käivituda loodetavasti uuel aastal uue hooga.