Suurbritannia ajaloolase Simon Sebag Montefiore neljas ilukirjanduslik teos „Ühel talveööl“ („One Night in Winter“, 2013) viib lugeja Teise maailmasõja järgsesse Moskvasse. Meeleolud on ülevad, tähistatakse võitu. Pidustused lõpevad aga ootamatult, kui Kamennõi sillalt leitakse kaks kuulihaavadega eliitkooli noort. Olukorra teeb keeruliseks asjaolu, et tegemist on poliitladviku lastega. Sellest juhtumist hakkab hargnema sündmuste jada, kus tulevad välja nii mõnedki saladused ning selgub, et usaldada ei saa ka lähimat inimest. Võim, mis on sattunud valede inimeste kätesse, näitab aga kõige halastamatumat palet.
Kaks maailma
Montefiore mängib oma romaanis ajalooliste faktidega, mida on vürtsitatud inimestevaheliste keelatud ja avalikkuse eest kiivalt varjatud armusuhetega. Romantilised läbikäimised tuleb salajas hoida, kuna ühelt poolt ei soosi neid võimusituatsioon, mille ideoloogia kohaselt bolševikul ei esine sentimentaalseid tundmusi. Tal on ainult ihad, mille taltsutamiseks vahendeid valima ei pea. Need, kellele võiksid romantilised tunded nooruse ja rumaluse tõttu lubatud olla, peavad suhet salgama näiteks rahvusliku sobimatuse pärast. Sestap saab Montefiore romaani määratleda ajaloolis-romantiliseks draamaks.
Ajaloolistest paralleelidest võib ära märkida mõned, mille kohta on selgitavaid märkusi romaani järelsõnas lisanud ka autor. Näiteks noorukite tulistamisjuhtum Kamennõi sillal, millele järgnes nende sõprade arreteerimine ja süüdistamine riigivastases vandenõus. Samuti on tõsielulise taustaga ameeriklase ning venelanna armusuhe. Ka romaanis mainitud tootmisvigadega lennukite sage allakukkumine ning asjaosaliste karistamine põhineb reaalelulistel juhtumitel, samuti arstide süüasi, naisvangide ja naiste seksuaalne kuritarvitamine (romaanis langeb põhisüü Beria tegelaskujule), koolielu ning bürokraatia detailid. Puutumata ei jää ka filmitööstus ja selle säravaimad tähed.
On huvitav, mil viisil on Montefiore põiminud raamatus kaks maailma: üks on julm, räpane ja pime, teine aga helgem, täis õrnust, kirge ning veidikest lootust. Ülekuulamisstseenid salapolitseiga, õhtusöögid ning nõupidamised suure juhiga on pinevad, seal võib selgelt tajuda toorest ja armutut jõhkrust. Isegi nende suhtes, kes on jõudnud poliitiliselt kõrgetele kohtadele ning kellel peaks olema mingitki võimu. Tegelikult pole seda neist kellelgi, kõik alluvad tingimusteta ühele eksimatule juhile. Halastamatud ollakse ka väikeste laste vastu. Vägivald on selge manipuleerimisvahend. Ei ole midagi erakordset, et vahistatuile taotakse sõna otseses mõttes sobivad ülestunnistused pähe. Mõtteid suunavaks jõuks saab ülekuulaja rusikas. Seejuures kujutab autor julgeolekuorganeid kui äärmiselt rumalat ametkonda, kus iseseisev mõtlemisvõime puudub – kuuletutakse oma institutsiooni juhile. Too on paraku liialt hõivatud naiste väärkohtlemisega ning huvitub ainult kahtlusaluste kiirest süüdimõistmisest, et enese positsiooni poliitmasinavärgis paremini kindlustada.
Jõhkra olme ja olustiku kõrvale loob Montefiore hoopis õrnema ning tundeküllasema maailma. See asetub kuhugi kaugele eemale, jättes mulje, et polegi osa päris elust, vaid lihtsalt kaunis unelm. Reaalsus hävitab kõik ilusa tihti silmapilguga ja midagi kartmata võib kauneid tundeküllaseid hetki elustada ainult mõtetes. Neis sfäärides liiguvad romaani kaks salasuhet, ühes leiavad teineteise noored eri rahvusest inimesed. Veidi kartlik, kuid õrn on nende suhe. Teine osutub aga abielurikkumiseks, mis on aga täis ehtsat kirge, nii et muidu nii tõsine ja vankumatu raudmees avastab eneses inimlikuma poole. Mehe ning naise armastuse kõrval muutub teoses oluliseks ka perekond – lapsed on kõige kallim vara. Vanemate, nii emade kui ka isade hingepiin, mis kaasneb laste arreteerimisega ning võimetusega selle vastu midagi teha (ainult vaikida võivad nad ning oma suurele juhile kinnitada, et kõik on kõige paremas korras), nõuab äärmist meelekindlust, et mitte hulluda. Suhtlema peab sosistades, seljatagust tuleb pidevalt kontrollida, kuna reetur võib elutseda sinu oma majas.
Peale Lubjanka vanglaolude ja poliitiliste nõupidamiste kujutab autor ka noorte omavahelisi suhteid ning elu koolis number 801. Samuti saab oluliseks kohaks Moskva Suur teater. Vastupidiselt täiskasvanutele huvituvad noored kunstist, kirjandusest, teatrist. Nad loevad Puškinit, etendavad salaja „Jevgeni Oneginit“ ning loovad Romantiliste Fatalistide Klubi. Nende nägemus elust ja maailmast on hoopis teistsugune. Pärast vanglaõuduste kogemist võib tajuda, et igaüks neist on hoobilt vanemaks saanud, kuid nende inimlikkus pole kuhugi kadunud. Võib öelda, et need on tugeva närvikavaga lapsed, kes ei kaota piinamisele ning kohatisele vanemate hoolimatusele tervet mõistust.
Karisma jõud
Kõneledes Montefiore „Ühest talvööst“, peab eraldi tähelepanu pöörama kahele tegelaskujule, kellest üks esindab head, teine aga kurja. Võib öelda, et neist kujunevad romaani peategelased, olgugi et nende kõrval esineb esiletõusvamaidki karaktereid. Eriliseks teeb nad kujutamise viis. Nad on erakordselt mõjukad persoonid, kes oma riietuses ja välises käitumises jäävad tagasihoidlikuks. Sellele vaatamata on neil seletamatu mõjujõud teiste inimeste üle. Autor ei kasuta neid kirjeldades värvikaid sõnu. Üleüldse pole sõnu palju tarvis. Piisab vaid mõnest üksikust fraasist, et lugeja mõistaks nende veidi üleloomulikku olemust. Nendeks tegelasteks on Serafima ja seltsimees suur juht.
Esmalt Serafima. Eliitkooli õpilane, ema kütkestav filminäitleja, isa tagasihoidlik kirjamees. Esialgu näib, et välimuses ei saa Serafima oma emale ligilähedalegi. Alati silmapaistvalt riietatud, mingitud ja toretsevate soengutega filmistaari kõrval kahvatub Serafima tagasihoidlik kleidivalik, pisut hooletu soeng ning vibalik kehaehitus. Serafimas pole ka nahaalsust ega soovi enesele lakkamatut tähelepanu tõmmata. Kuid temas on midagi, mida tema kaaskondlased sõnadega kirjeldada ei oska. Mingit ebamaisust õhkub sellest noorest naisest. Noormehed imetlevad teda. Ei leidu vist ühtegi, kes temasse ühel või teisel hetkel armunud pole olnud. Isegi meesõpetajad ei suuda tema mõistetamatule veetlevusele vastu panna. Neiud kadestavad Serafimat ning imestavad tema välimuse seletamatu mõju üle. Oma olekultki on Serafima veidi müstiline – pilk sageli ekslemas, tähelepanu justkui kuskil mujal. Süžee arenedes selgub, et üheks põhjuseks, miks Serafimat teistsugusena tajutakse, võib olla tema salaarmastus noore ameeriklase vastu. Või kui vähemromantiliselt väljenduda – temas tajutakse naist. Silmapaistmatu Serafima liigub n-ö punase niidina terve romaani vältel, tõustes teose üheks võtmetegelaseks.
Teisena, kurjuse maailma esindajana ning romaani ideoloogiliselt punaste niitide katkematu tõmbajana kerkib esile Nõukogude Liidu valitsusjuht. Taas kord pole autor kasutanud tegelaskuju kirjeldamiseks liigseid ega pompoosseid sõnu. Seevastu leiab Montefiore üles küllaltki kõnekad ning ilmekad tahud, mille kaudu karakteri olemus ja jõulisus edasi anda. Välimuselt tagasihoidlik, iseloomult pigem vaoshoitud ja isegi halvavalt rahulik. Sisemiselt murelik, veidi paranoilinegi. Iseendaga üksi olles avalduvad väsimus, tüdimus ning salajased mõtted. Ainult tema sisemonoloogi kaudu jõuavad lugejani selle tegelase tegelikud kavatsused. Oma alluvate ees mängib juht sisseharjutatud rolli, mõjub salatseva ning salakavalana. On ettearvamatu ning harrastab julmi lapsikuid nalju, kiusab kaastöötajaid. Suhtluses temaga esineb käegakatsutavat pinevust, püüdlikkust meeldida, hirmu, et mis saab siis, kui mõni sõna või liigutus peaks ebasobivaks osutuma. Sagedaseks käitumismustriks on pugemine, lipitsemine, mida kannustab hirm. Paljuütlevaks kujuneb pilk, mille mõjul kangestuvad ka kõige vapramad. Tema silmavaade võib olla kord rahutu, kord pilkav, hirmuäratav, läbitungiv – igal juhul äärmiselt paljutähenduslik. Tema nime kõva häälega ei nimetata, ka sosinal ei maksa „seda nime“ välja öelda.
Lisamärkusena peab mainima, et suure valitsusjuhi isik ei jää lugejale kindlasti selgusetuks. Ametlikul pöördumisel, austuse näitamiseks kasutavad kõik tegelased seltsimees juhi nime, muudel juhtudel aga, omavahelistes kõnelustes, tarvitatakse vihjelisi määratlusi.
Raamatu pealkiri „Ühel talveööl“ ise võib lugejat eksitada. Esmalt tekib mõte, et see tähistab ööd, kui leidis aset teose sündmustiku käivitanud noorte tulistamine sillal. Traagiline sündmus toimus aga hoopis päikselisel ja kaunil maikuupäeval. Ühel talveööl juhtub sootuks midagi muud. Esialgu tundub, et see on lausa kõrvalise tähtsusega süžeeliin ning lugeja ei pruugi tähelegi panna, et suvisest Moskvast on ühtäkki saanud käreda pakasega Euroopa. Mis aga juhtus tol talveööl, selle saab igaüks Montefiore romaani lugedes ise teada.