Teater, mis iseenda piirid kahtluse alla seab, on elujõuline teater ning just piire nihutatigi lavastustes, mida „Spielart’i” programmis näidati. Nagu pealkirigi ütleb, on see Münchenis toimuv festival keskendunud mängukunstile ega kammitse end vaid traditsioonilise teatriga, otsides kunstnikke, kes väljendavad end mitme meediumi ristumiskohal. Järgnevalt tuleb juttu ühest installatsioonist, ühest etendusest ilma näitlejateta ning ühest etendusest, kus näitlejaks virtuaalmaailmas ekslev vabatahtlik publiku hulgast.

Üks installatsioon

Neid, kes näinud näiteks Needcompany etendust „Images of Affection” 2004. aasta „Baltoscandal’il”, võttis das Haus der Kunst’i näitusesaalis vastu tuttav maailm: samad valgest plastist jänesemütsid ning seesama Bali tantsija, kes end Rakvere teatri laval õhku lasi, et siis, nagu midagi poleks juhtunudki, tegevusega edasi minna. Jan Lauwersi ja Needcompany installatsioon kandis pealkirja „Deconstraction 07” ning Derrida vaim immitses igast dekoratsioonikastidest ehitatud püüne praost kutsuvalt ümber lava jalutava publiku suunas. See installatsioon on trupi visiitkaart, koosnedes viimaste aastate lavastuste fragmentidest. Need, kel olemas kokkupuude Needcompany teatriga, satuks nagu silmitsi heade sõpradega, kuid usutavasti tunnevad end siin mõnusalt ka vaatajad, kel varasem kogemus puudub. Midagi erilist ju ei toimu: üks vanem naine räägib peeglisse vaadates, siin-seal kastide peal tantsib keegi flirtivalt, ekraanidel näeb detaile toimuvast ja toimunust, mängitakse pilli ja lauldakse. Kui kogu trupp ühel hetkel publikule „Don’t leave” laulab, seisatavad ka need, kes parajasti väljumas, ning jäävad veel mõneks minutiks, teevad veel ühe ringi ümber lava. Lauwersi ainus eesmärk tundub olevat luua õdus miljöö –  ehk midagi sellist, mis valitseb nende trupis.

Üks etendus näitlejateta

Heiner Goebbelsi „Stifters Dinge” toob esmalt keelele sõnapaari „tehnoloogiline teater”. Laval on kolm madalat basseini ning nende taga poodiumil viis kaitsva kestata klaverit vaheldumisi habraste raagus puudega. Etendus kulgeb helide, videoprojektsioonide, liikuvate poodiumite ja valgusmuutuste taktis ning kui mitte arvestada kaht lavameistrit, kes alguses basseinid veega täidavad, ning sõnu lindilt, mille tähendus laval toimuvat ei ava, siis on see inimesteta teater. Kuid sellegi poolest on laval etendamist, kontakte ja vestlusi, nende läbiviijad on lihtsalt harjumatud – vesi ja valgus, helid ja pildid. See on visuaalne etendus, mille iga osis on viimse detailini välja joonistatud ning just tänu sellele perfektsionismile kandub metalli külmuse asemel publikuni rida niidiotsi, millest võib kinni haarata ja oma lugu ketrama hakata. Aga sarnaselt Needcompany installatsiooniga võib ka siin mõistuse välja lülitada ning nähtut vaid emotsioonidega kogeda.

Üks etendus virtuaalmaailmas

Belgia  trupi CREW viimaste aastate huvi on etendused, mis toimuvad virtuaalmaailmas. Korraga on vaid üks vaataja, kelle silmad kaetakse videoprillide ning kõrvad klappidega, lõigates ta täielikult reaalsusest ning jättes ta absoluutselt läbi kõrvaklappide käsklusi jagava näitleja meelevalda. Festivalil „Spielart” püüdis CREW seda kogemust ka väljapoole näidata ning  „O_Rexis” saab virtuaalmaailma kogeda vaid üks õnnelik vabatahtlik – selle õhtu kuningas Oidipus, ülejäänud publik jäetakse pealt vaatama. Nägemine, kuidas vabatahtlik laval ringiratast jalutab, arvates, et ta on ammu saali ja teatrigi selja taha jätnud, toob Oidipuse füüsilise ja vaimse pimeduse väga tabavalt esile, kuid ei paku mõne aja pärast enam suurt midagi vaadata (seda enam, et pool kasutatavatest robotitest keeldus nähtud etendusel töötamast). Tundub, et CREW ja „Stifters Dinge” vahel on üks suur erinevus: kui viimane paneb tehnika näitlema, siis belglased rõhuvad, tehnoloogiale vaatamata kogemusele ja nii on need kaks täiesti seostamatut teatrit. Aga ikkagi teater?

Mõeldes teatri definitsioonide peale, on minu meelest kõige olulisem energiavahetus, mis leiab õnnestumise korral lava ja saali vahel aset, ning seda oli tunda kõigil nähtud etendustel (kõige vähem „O_Rexis”, kus see oli koondunud vabatahtliku suunas). Isegi „Stifters Dinge” puhul, sest iga masinagi taga on inimene, kelle otsus nuppu vajutada tehnika liikuma paneb. Nähtud lavastused olid lausa traditsiooniline teater – kõigi kolme etenduse puhul jääb neljas sein turvaliselt püsti, millest on aga kahju: Needcompany installatsioonil oleksin tahtnud minna näiteks vana naise juurde ja aidata tal tekstilehekülgi keerata, „Stifters Dinge” puhul ei piisanud sugugi sellest, et etenduse järel publik masinavärki uudistama lubati, ning „O_Rex” lausa nõuab, et oleksid ise see vabatahtlik, et etendusest naudingut kätte saada. Kui juba piire nihutada, siis võiks tegutseda julgelt kõigis suundades.

*Minu festivalikülastus oli osa FIT Mobile Labi noorte teatrikriitikute koolitusest. FIT on kümne Euroopa festivali, „Baltoscandal” sealhulgas, algatus küsimaks, kuidas kirjutada muutuvast teatrist?