Edasi liiguti Arvo Pärdi loomingu juurde. Kavas olid „Psalom” ning „Da Pacem Domine”. Esimese loo kõlades esines väike vastuolu kavatekstiga, sest „Psalom’i” asemel esitati hoopis „Zwei slawische Psalmen”, mis algupäraselt on küll a cappella vokaalteos ning ühtlasi ka Pärdi esimene vene ortodoksse teksti seade tintinnabuli-stiilis. Pärdi muusikal on võime panna inimesi kuulama ja kuulatama, tajuma puhast muusikat. Lihtsusega kaasnevad põhjalik süsteem ning kindlad taotlused, kuulama sundiv tihe mõte. Esimese psalmi lõpp tekitas kõnealusel kontserdil veidi kahtlusi autori soovist üle kahe korra aeglasema tempo tõttu. „Da Pacem Domine” oli rahulik, esindas kava harmoonilist poolt.
Béla Bartóki Keelpillikvarteti nr 3 ülesandeks oli liikuda harmoonilistelt tunnetelt energilisematele. Kremerata sekstetist väljunud kvartett esitas teose hästi, sest tegemist on ju hästi mängivate inimestega. Esile tahan tõsta esimest viiulit Rūta Lipinaitytėt, kuigi ka teiste liikmete mängukvaliteet oli kõrgel tasemel. Hämmastav on Bartóki teose kontsentreeritus ja vormiline ökonoomsus, sest umbes viisteist minutit pikk teos, kus kaks suuremat lõiku järgnevad attacca, sisaldab endas palju erinevaid mänguvõtteid, karaktereid, rütme, tämbreid, rahulikke, sünkopeerivaid ja motoorselt haaravaid lõike.
Andres Mustoneni selgitavale sõnavõtule järgnesid kirglikkusele apelleerivad araabia makaamid, mida sekstett oma soovikohases seades ette kandis. Bukletist võis lugeda aga järgmist: „Araabia muusika on ebatavaliselt värvikas, mida me Eestis võib-olla mitte väga tihti ei kuule.” Esitajad olid asjast väga huvitatud, õhina ja põlemisega läheneti nii vokaalselt (Mustonen) kui instrumentaalselt. Sügavamasse analüüsi ma siiski ei laskuks, sest selle kultuuri tundmaõppimine ei käi üleöö, võib-olla isegi mitte üle tuhande ja ühe öö.
Makaamid seljatatud, astus solistina Bachi Viiulikontserdis nr 1 BWV 1041 üles Andres Mustonen, keda saatis sekstett täiskoosseisus. Solisti üleni hingestatud ja emotsionaalselt avala partii saatmisega saadi hakkama. Kuulda võis leidlikke tšembalo-repliike Reinut Teppilt, kes sel kontserdil Bachi teoses esimest ja viimast korda sõnaõiguse sai. Mustonen pani suurt rõhku retoorilisele ja hingelisele tähenduslikkusele: emotsionaalne põlemine toimus laval kõrgete kraadidega. Vahest osakese sellest kuumusest oleks võinud ka publiku hooleks jätta. Rütmistruktuure, pulssi ja fraasikujundust, millest lähtuvad nii teose arhitektuur kui karakter, käsitleti vabalt. Detailid kippusid kuhjuma ning haarav ühtsus jäi tagaplaanile, sekka veel mõningad intonatsioonilised vääratused.
Kontserdi lõpetanud Sofia Gubaidulina Keelpillikvartett nr 4 on helide ja värvivalguste süntees, kus muusikaliselt põimub kolm kihti: kaks on ettevalmistatud salvestisel ning kvartetipartii kõlab reaalselt kontserdipaigas. Teost läbib kummaline ricoche-tehnika, mis saavutatakse pisikese konksu otsa kinnitatud kummipallikesega, mida pillikeeltel poogendamisele lisaks veel põrgatatakse.
Tatarlannast Gubaidulina ideid aktsepteeritaks üldiselt terves maailmas ja tal on kahtlemata isiklik tugev nägemus nii kunstist kui heliloomingust. Kuigi helide seos valguse ja terava laserikiirega jäi selles oopuses kohati arusaamatuks, oli efekti nii teoses kui esituses ikkagi omajagu.
