Eesti Kontserdi aastalõpukontsert 31. XII Estonia kontserdisaalis: solistid Maria Valdmaa ja Jaanika Kuusik (sopranid), Maarja Purga (metsosopran), Hanno Mölderkivi (tenor) ja Alvar Tiisler (bass), Tallinna Kammerorkester, kammerkoor Voces Musicales, dirigent Risto Joost.
„Lühike” ja „lööv” on märksõnad, mis kandsid meie muusika-aasta 2014 vōiduka lõpuni. Kammerkoor Voces Musicales koostöös Tallinna Kammerorkestriga esitas kava kolme Händeli väga erinäolise teosega: hümn „Olgu su käsi tugev“ („Let thy hand be strengthened“), Concerto grosso op. 6 nr 5 ning „Dixit Dominus“ koorile ja orkestrile.
Hümniga sai kontsert võrdlemisi tagasihoidliku alguse. Teose muusika eeldab teatud väljapeetust ja mõtlikkust, mis koori ja orkestri hea ansamblitöö ning kompaktse kõlapildiga ka saavutati. Koorilt oleks soovinud aga veelgi intensiivsemat fraasiarendust ning särtsakust, eriti just väga elavas lõpuosas „Alleluia“.
Programm jätkus Concerto grosso’ga, mille avamäng Larghetto e staccato algas just sellise intensiivsuse ja karakteersusega, mis koorihümnis esialgu puudu jäi. Kammerorkester mängis tõeliselt nauditava kergusega. Kõige meeleolukama mulje jätsid kaasahaarava dünaamilise tunnetusega eelviimane osa Allegro ning rahulik ja õrn lõpetav Menuett.
„Dixit Dominus“ on nooruslikult joviaalses stiilis kirjutatud tehnikatükk. Olles seda komponeerides kõigest 22aastane, katsetas Händel nii koori kui ka orkestrit kaelamurdvalt nõudlike partiidega. Selles valguses sai Voces Musicales hakkama tõelise vägiteoga. Rohked liikuvad koloratuurid (eriti lõpuosas „Et in saecula saeculorum“) esitati hea stabiilsusega ning koorikõla püsis üldiselt tasakaalus. Kui aeg-ajalt jäi musikaalsus püüdlikkuse taha peitu, siis nt lõigud „Confregit in die irae suae reges“ ja „Conquassabit capita“ esitati judinaid tekitava intensiivsuse ja võimsusega. Arenemisruumi on aga veel tenorirühmal, kelle toon mõjus kohati kirjult ja forsseeritult. Väga ühtse tooniga laulsid sopranid, küll aga liiga kitsalt – nendelt ootaks rohkem vabadust.
Tõeliselt suur rõõm oli näha, et solistidena anti võimalus nooremale põlvkonnale. Kõige silmapaistvamana esines Maria Valdmaa, keda ootab Händeli-lauljana ees kindlasti suur tulevik. Valdmaal on väga kaunis ja naturaalne tämber ning muljetavaldav häälevalitsemisoskus, koloratuurid esitas ta nauditava voolavuse ja plastilisusega. Ka Alvar Tiisler laulis maheda barokse tämbri ja kergusega. Metsosopran Maarja Purga jäi solistide ansamblis kõige nõrgemaks. Tal on küll Händeli laulmiseks kena ja piisavalt koloratuurne hääl, ent tundub, et lavanärvi pärast said kannatada nii intonatsioon kui ka tempo- ja fraasitunnetus.
Kontserdi ühe meeldejäävaima numbrina jäi kõlama sopranite duett „De torrene in via bibet“. Maria Valdmaa ja Jaanika Kuusiku esituses võlusid hästi läbi tunnetatud dissonantsid, mis lahenesid tardunud rahusse ja melanhooliasse.