Maimu Krinal oli vanemuislane selle sõna kõige paremas ja ilusamas tähenduses – artist, kes mängis end suureks nii muusikalavastustes kui ka sõnateatris. Meeldejäävad teatrirollid olid Elts H. Raudsepa „Mikumärdis” (1957), Rosina S. Prokofjevi „Kihluses kloostris” (1962), Suzuki G. Puccini „Madame Butterflys” (1964, 1975), Emand Page O. Nicolai „Windsori lõbusates naistes” (1965), Mercedes Bizet’ „Carmenis” (1969, 1991), Muna-Mari Vaiguri, Irdi ja Tormise „Külavahelauludes” (1972), Simone Bertaut Ü. Vilimaa „Edith Piafis” (1977), Florence Pike B. Britteni „Albert Herringus” (1978), Anne-Mai H. Jürisalu „Pühas Susannas” (1986), missis Pearce F. Loewe’i „Minu veetlevas leedis”(1991). Viimasest loominguperioodist on põhjust meenutada mitut eredat draamarolli, eeskätt miss Marple A. Christie’ ja E. Alleni „Kutses mõrvale”( 2000), E. M. Ashford M. Edsoni „Hingetõmbes” (2002), Fruma-Sarah J. Bocki „Viiuldajas katusel” (2003), missis. H. H. McCoy „Tantsumaratonis” (2005) jpt.

Maimu Krinal oli kuni surmani koduteatriga tihedalt seotud, pooleli jäi roll detsembris publiku ette jõudvas I. Bergmani näidendis „Lärmab ja veiderdab”.

Leiname unustamatut artisti, alati päikselist ja kallist  kolleegi.