„Valgus tuleb idast, päev loojub läände,” oli mõttetera, mis hakkas kõigepealt silma läinud pühapäeval Estonias oma 35. sünnipäeva pidanud Hortus Musicuse kontserdi kavalehelt. Ning sellel sententsil oli vähemalt kõnealusel muusikaõhtul eriline tähendus: rohkearvuline publik sai kuulda nii iisraeli liturgilisi laule, india rāga’t, iidseid armeenia viise, Tuneesiast pärit makaami, keskaja Euroopa ilmalikku ja sakraalmuusikat kui nüüdisheliloojate (Pärt, Kantšeli) teoseid. Nii et kui tollel kontserdil esitatud muusika geograafiline amplituud ulatus Euroopast läbi Aafrika Aasia südamesse, siis ajaline haare küündis nüüdisajast X sajandini või veelgi kaugemale aegade hämarusse (sest ega paljusid iidseid viise täpselt dateerida ju saagi).
Karismaatilise muusiku Andres Mustoneni 1972. aastal loodud Hortus Musicus on Euroopa vanim pidevalt tegutsev vanamuusika kollektiiv. Nii on vähemalt kavalehel kirjas. Kuid öelda Hortuse kohta vaid „vanamuusika ansambel” oli tõesti õige ehk 35 aastat tagasi, praegu on seda ilmselgelt vähe. Meenutame, et kui Arvo Pärt kirjutas 1976. aastal oma esimesi tintinnabuli-stiilis lugusid, hakkasid need helisema just Hortus Musicuse esituses. Hilisematel aastatel on Hortuse repertuaari lisandunud veel Valentin Silvestrovi, Aleksandr Knaifeli, Lepo Sumera, Erkki-Sven Tüüri jpt nüüdisheliloojate teosed. Seega vana ja uus, ida ja lääs – need käivad Hortusel käsikäes.
Nüüd aga kõnealusest sünnipäevakontserdist, mis tähendas pooleteisetunnist vaheajata (ja vaheaplausideta) kaasakiskuvat ühe hooga musitseerimist. Esimesena sai kuulda india rāga’t „Padumanabha” (üks Višnu nimedest). Sellele oli tehtud huvitav seade: kõigepealt esitati rāga n-ö põhikäik viiuli (Andres Mustonen) ja ansamblilaulu unisoonis oreli burdoonil ja alles seejärel algasid Mustoneni improvisatsioonid. Rāga teine faas hakkas aga kõlama kaasahaarava rütmimustriga – see elektriseeris publiku jalamaid. Minul igatahes tekkisid isegi mingid rock’ilikud assotsiatsioonid à la John McLaughlini Mahavishnu Orchestra.
Attacca järgnenud Arvo Pärdi „Fratres” sobis juba laadilise koloriidi tõttu india muusikaga ideaalselt (Pärdi teoseski on midagi orientaalset peidus). Ka selle loo arranžeering oli põnev, see tugines vanade puhk- ja keelpillide ansamblite harmoonilisele vastandusele. Nende ansamblite koosseis vahetus pidevalt ning iga uus kõlakombinatsioon uute instrumentidega tundus eelmisest värskemana.
Seejärel sai kuulda nelja iisraeli viisi, neist liturgiline laul süüria riitusest „Ja Mooses kutsus kõik Iisraeli vanemad” mõjus küll vanatestamentlikult raskemeelselt ja kuidagi kaamoslikult. Ent rütmikas „Ärka, põhjatuul” sai kohati võluvalt tantsulisegi karakteri, väljendusrikkalt kõlas ka tenor Jaan Arderi endassesüüvinud laulmine iisraeli depressiivses viisis „Oled mu mürgitanud”. Rõõmsamaid intonatsioone pakkus too iisraeli lugude plokk ikka ka – „Tõuseb mürdi aroom” oli kummaliselt unistav, poeetiliselt lüüriline XVI sajandi viis. Nagu omamoodi improvisatsiooniline, helgetes toonides fantaasia.
Nüüd tehti aga kannapööre hiliskeskaja Euroopasse, kuna kõlama hakkas anonüümse XII sajandi prantsuse meistri Deus miserere oma organumilaadses, gooti muusikale iseloomulikus karmis lihtsuses ja askeetlikus võlus. Ka „Ecce torpet probitas” (kogumikust „Carmina burana”, ca 1230) mõjus oma rituaalmeditatiivse rütmi ja maskuliinselt jõulise vokaaliga hästi väljendusrikkalt.
Ent neist Euroopa lugudest sai esituslikult kõige säravama näo XIV sajandi istampitta (itaalia õukonnatants) „Isabella”. Selle artistlikult väljamängitud tantsulises karakteris avaldus juba renessanslik elurõõm oma kõige ehedamal ja erksamal kujul. Tuliseid, emotsionaalselt üles köetud ning haaravaid improvisatsioone jagus siin pea igale instrumendile ja interpreedile.
Edasi viis Hortus Musicus kuulajad muusikalisele ekskursioonile Tuneesiasse, et saada osa ühest sealsest makaamist. Olemata asjatundja islami traditsioonilises muusikas, pean siiski nentima, et kuigi alguses kulges muusika vabas meetrumis ja jättis seeläbi igati orientaalse mulje, siis rütmipillide lisandudes meenutas too pala küll pigem keskaegse Euroopa trubaduuride lugusid. No ega see võib-olla väga vale mõtteparalleel polegi – on ju teada, et hiliskeskaja rüütlikultuur ammutas omal ajal ideid just mauride kurtuaassest poeesiast. Ja eks on ju nii mõnedki muusikainstrumendid (oboelaadne šalmei ja harf näiteks) sealtkaudu Euroopasse tulnud.
Armeenia asub geograafilises mõttes küll Euroopas, ent (nagu Hortuse esituses nüüd kuulda sai) on nende vanamuusika oma laadide ja intonatsioonidega meie kõrva jaoks piisavalt orientaalne. Kõrva torkas ka mingi iseäralik, melanhoolne hingestatus, seda eriti X sajandi armeenia viisis „Avun”. XIII sajandi liturgiline laul „Püha Isa” kõlas aga kohati päris tänapäevaselt, isegi postmodernistlikult-postminimalistlikult, aga eks selle arranžeeringu on teinud ka armeenia muusika suurkuju Komitas (1864–1935).
Kontserdi lõpuosas oli veel mitmeid helgeid hetki: nüüdismuusikast näiteks Gija Kantšeli (1935) „Helesa” oma energeetilise, lausa plahvatusliku kulminatsiooniga. Või XVI sajandi jeemeni viis „Tule, mu armsam”, kus keerulised liittaktimõõdud panid muusika sisemiselt pulseerima. Meloodia ise on ainult viiel noodil, aga katsu rütmiliselt õigesti järele mängida!
Ning kõnealune muusikaõhtu lõppes nii, nagu ta lõppema pidigi – saalitäis kuulajaid aplodeeris Hortus Musicusele püsti seistes. Kui valgus tuleb idast, siis päev võib ju läände loojuda, ent Hortuse täht ei paista õnneks loojuvat ei itta ega läände.
