1.

Ikka ajuti juhtub kultuuriruumis, et keegi kirjutab nii erandliku raamatu, et sellest on raske või ligi võimatu kõnelda. Nii intiimse, nii valusa, raputava, et seda on emotsionaalselt keeruline lugeda, analüüsida. Seda ei saa kultuuridiskussiooni kaasa kutsuda, me kriitikapilti vedada, see lihtsalt ei kuulu sinna. Ja samas: see on sotsiaalselt sedavõrd oluline, et seda ei tohi ka maha vaikida, sest meil on niigi liiga vähe teadmust, liiga vähe identiteedivundamendi kive, liiga vähe märke meist endist. Just selline raamat, märk on Mati Hindi “Minu vaade maale ja merele. Raamat Madise mälestuseks”. Ikka on nii, et kõige tähtsamad (ma ei taha öelda “paremad”, sest ma ei tea täpselt, mida see tähendab) raamatud on need, mis puudutavad nii, et sa pärast toda lugemist ei tunne end oma kestas enam sama inimesena. Midagi on katki läinud, mootor on hakanud teistmoodi, uues taktis tööle, sulle on meelde tulnud midagi, mida sa ei teadnud end mäletavatki. Ei teadnud end teadvatki. Mati Hint tahtis, lubas kirjutada raamatu oma noorelt surnud pojast, ja ta tegi seda. Ent märkamatult (või teadlikult) kirjutas ta selle loo veel palju hargnevamaks, haralisemaks, nii et see hakkas puudutama korraga ajalugu ja argiolu, ammu surnuid ja tulevas elavaid, religioonifilosoofiat ja keeleuurimismatku… Sellest sai mälu- ja leinatöö palju laiemas mõttes kui ühe tähelepanuväärselt andeka ja terava mõistusega, seiklushimulise, ent hulljulge noormehe isa loo südamelt ärapajatamine.

 

2.

Muidugi, surm on, vaatamata sellele, et me taga vabariigis ülepäeviti tõtt vahime – kui meil on jäänud millegagi maailma ees uhkustada, siis sellega, kuidas me sureme, kaamose kiuste üha suurema lusti ja hooga, üha erinevamatel viisidel –, ikka veel tabuteema. Põhjuseid on palju, ja olulisemaid neist muidugi võõrandumine surmast: see on Hindi raamatu üks paljudest korduvatest motiividest (mis loovad poeetilise, eleegilise rütmi, muutuvad intensiivsemaks ja avavad end loo edenedes aina enam) – ikka jõuab ta tagasi surnukuuri, kus töötaja keelitas neid, lähedasi, mitte ise Madise keha pesema ja teda riietama. See tekitab autoris takkajärele kibedust. Ja ühiskonnas võõrandumust surmast – üks intiimne ja loomulik sfäär, talitus (riitus) on pea sunnitult ära antud omaste kätest raha eest töötavatele professionaalidele. Eks sama ole ju olnud sünnitusegagi, kuigi sünni imet oleme me endale siiski vähehaaval tagasi võitmas, kas või seeläbi, et väike ilmakodanik veedab algusest pääle oma elu koos vanematega – see oli nõukogude ajal pea võimatu.

Nii kipub kaduma midagi loomulikku, vahetu kontakt surma faktiga – noh, midagi vanade iirlaste surnuvahis istumise sarnast, veel viimased hetked, mõtted, isegi vestlused kadunukesega. See, mis vanasti peitus esmalt toiminguis, see leinatöö, toimub siin raamatus tekstikudumina veel teisel kujul edasi ning on säärase, ühe armsa inimese mälestusele pühendatud, temast kirjutatud suure, pea 700-leheküljelise teosena (ma ei taha öelda “monumendina”, sest mingit haiglast pompoossust siit ei leia, see on väikeste inimlike lugude jada) esmakordne ja väga julge samm me kultuuris. Hindi raamat aitab murendada seda tabuseina, üksinduse ja valu müüri, mis jääb leinajate ja muu ilma vahele. Sest, tõesti, nagu autor mitmel puhul tõdeb: ega lohutust ei ole, ega valu vastu saagi miski aidata, ainult aeg – eks seegi teadmine on juba veidi rohkem, kui eestlane teisele tavaliselt avaldada tahaks…

 

3.

Kuigi see on ka lähiajaloovaatlus ja suguvõsa mineviku kaardistamine – kirjutaja lihtsalt on sotsiaalne mõtleja, ajaloohuviline keeleteadlane –, peatub Hint oma loo pajatamisel pikemalt kolme generatsiooni meestel: oma pojal, pojapojal ja iseendal. See on ehk tõesti vanaisa raamat pojapojale, tolle isast. Südamlik ja aus, säärases vaimuseisundis kirjutatud, et pole vähimatki põhjust kahelda autori siiruses noist elu keerdkäikudest kõneldes.

Naisi avab ta muidugi vähem, aga eks see olegi nii: naisi on ühel mehel – ja positiivses mõttes on mul raske paremat vanakooli mehelikkuse eeskuju tuua kui Mati Hint – raskem mõista, olgu nad siis õed, oma naised, pojanaised, tütred, emad… (Eks olen minagi alles oma tütre juures natuke midagi mõistma hakanud.) Nõnda on see meesteraamat, tõsine, sisekaemuslik lugu.

Tavaliselt kirjutatakse ju too “kiri isale” (Kafka, Kaplinski jne), sest eks jõuab isa enamasti ennem ära minna, talle jääb palju ütlemata, temaga ei julge või ei taha mõnest asjast rääkida, ja siis on see võimalus läinud, kaotatud. Siin kirjutab autor ent hoopis pojale (või pojapojale, et ta teaks/tunneks elu ja oskaks pidada asjust, mis tolle üdi) ja leiab oma poja romaanist (Madis Hint, “Vaade merele”) vihjeid endale, näeb tekstikohas enda peeglit, oma poja isakriitikat: “Isa iseloomustus on nendel lehekülgedel transformeerunud mina-tegelase Kesa Juku enda iseloomustuseks, kui Jukus tõuseb reaktsioon politseiprefekti vastu, kes teeb tigedat nägu väikesele Eduardile: “Kõuelainena kerkis kusagilt mu peakasvaja tagant üles bioloogiline tusa- ja vihalaine – ma vihkan laste ja loomadega tigetsevaid inimesi teadlikult ja uhkusega. Ma olin omaenda lastega olnud heitlik ja närviline, mõnes mõttes vaata et reeturlik, jättes nad kriitilistel hetkedel üksi” (lk 131-132). Siia, lauselühendiga kõrvallausesse hästi ära peidetult, on kirjutatud isa süü.” (lk 354).

 

4.

“Minu vaade…” on tegelikult nonde päätegelaste ümber keerlev fragmentaarne dokumentaalromaan, kus eri stiilid, eri tekstitasandid (ajaliselt ja vaatepunkti mõttes) kohtuvad ja põimuvad: mälestuskatked, esseistlikud arutelud, päevikulõigud, ajaloo- ja suguvõsavaatlus, ühe ilukirjandusteksti lingvistiline ja positivistlik analüüs (“Vaade merele” – viis, kuidas Mati Hint räägib Madis Hindi raamatust, on me kirjandusuurimuses pretsedent, ses segunevad teaduslik-analüütiline ning intiimne, põhjalik püüe mõista filosoofilisi lähtekohti ning soov rääkida raamatu juurde kõik apokriivalood).

Pääle Goethe “Aforismide” tõlkimist on Hint taas jõudnud oma filosoofilise ilmapildi teistsuguse, mitteteadusliku avamiseni. “Häälikutest sõnadeni” on keelefilosoofiline teos, mille puhul ma tean täpselt, et see on pannud aluse nii mõnegi tänase noore kirjamehe maailmatajule, analüüsivõimele ja teadasaamisihale. See on süstemaatiline ja läbikirjutatud teos, mida mõistmata pole mu mõistmise järgi üldse võimalik keelest (ja seega me sümbolikesksest maailmast) mõelda. “Häälikutest sõnadeni” on ratsionalistliku analüüsivõime triumf, üks selgemaid ja loogilisemaid (eesti) keelest kirjutatud asju.

“Minu vaates…” räägib Hint ent teisiti: “Ratsionalism on võimas nähtus, aga tal on piirid, mille olemasolu on targem tunnistada.” (lk 211). Hint räägib teda aina kummitanud unenägudest. Unenägudest, mis kuulutasid/näitasid aina seda kukkumiskaadrit, andsid todasama hoiatavat signaali. Üks mu uneusku sõber, tõeline poeet, armastab magada. Tema unenäod on teistmoodi – kummaline maailm, millesse ta usub enese kunagi lahkuvat. Mu enese uned on aja edenedes saanud üha selgemaks ja valusamaks märgiks elust (ja analüüsivahendiks), neist ammutan ma suure jao oma loomingust. Nii et sellesse, et uned ei allu vaid psühhoanalüütilisele vaatlusele (kuigi kindlasti ka seda), vaid põimivad segi erinevaid teadvusi ja tasandeid, usun ma küll. On üks hetk ses raamatus, mil Hint kirjeldab, kuidas juhtumisi samale bussile sattunud kalalt naasev Tarmo Teder leiab, et ta on ise kõik hiljem juurde kujutlenud, seosed ja unenäod ja…Aga tõenduseks on Hindil paraku pakkuda päevikumaterjal, üleskirjutatud uned. See on pisut õõvastav, hirmutav, aga juhatab meid paratamatu juurde. “Minu vaates…” annab autor meile aimu ka oma religioossetest tõekspidamistest, koguni üritab kirjeldada seda päältnäha agnosti
list kontseptsiooni: “…ajaliku inimese mõistusele pole antud vastata viimaseid küsimusi. /—/ Kirik on mulle koht, kus ma saan rituaalselt ja leplikult välja elada oma hämmingut, oma lootusetust viimaseid küsimusi mõista.” (lk 316). Autor pole tüüpiline tänapäeva luterlane ja väljendab mitmes päevikukatkes skeptilisust kiriku seotuse suhtes parteipoliitikaga. Jah, üldse, ka mõned argipoliitilised seigad saavad jutuaineks, aga vaid siis, kui need on seotud suurema narratiiviga. Hint ei suru siin oma maailmanägemist pääle, tõdeb vaid, et sotsiaaldemokraatia talle just nimelt vooluna hingelähedane on.

 

 

5.

Mati Hint nii, nagu ma teda näinud olen, on õpetlane ja õpetaja, läbi ja lõhki. Kuskil siin raamatus tõdeb ta, et parimad loovad töövahendid on kriit, tahvel ja suhtlemine üliõpilastega. Ilma mingi nõukogude-nostalgiata (seda ei leia tas kübetki) kirjeldab Hint ka sotsiaalselt ja pedagoogiliselt kiiva kiskuvat Eestit – ning tõega, kui ta igatseb taga vanu murdepraktikaaegu, siis minagi leian, et see peab mingil kujul jätkuma, et üliõpilased saaksid aru: too keel ja kirjandus, mida nad õpivad, pole muud kui elu ise. Kas kuskil sääl on ikka veel keegi, kes neile seda ütleb, meelde tuletab? Kui, siis kindlasti mõni Hindi õpilastest/vanadest kolleegidest. Kuigi mul endal pole juba kaua usku tänaste eesti filoloogide haridusse; nende mõnede säravate isiksuste kõrval, kes inspireerida suudavad (nagu varem Mati Hint), käib neist üle ka liialt teerulle, massiloenguid ja massiteste… Keda peaks see innustama, kui õpetajat peaaegu ei näegi? Mida annab üks koos sajakonna inimesega läbitud loengusari Liivimaa retke või setu murdepraktikaga võrreldes?

Ja see pole vaid keel. Ajalooliste konnotatsioonide tõttu – sest Hintki läheb tagasi oma perekonnaloo, oma küüditatud lähedaste, kaotatud isatalu juurde, ja vaatleb, valab sääl välja teistsugust leina – tuleb meelde see, kuidas Imbi Paju “Tõrjutud mälestustes” teeb sarnast tööd mälusoppidesse, hirmu ja vaikusse peidetud õõvalugudega, kui jälgid võivad relva jõul loodud süsteemid olla “tavaliste inimestega”. Meie kõigiga. Selles, II maailmasõda ja ta järelhõngust käsitlevas osas saab neid raamatuid lugeda kõrvu. Hint ise annab vihjeid: võrrelge fotosid ta isatalu asukatest ja isast eri aastail, vabariigi päevil ja okupeeritud Eestis/vangilaagris. Need tühipaljad päevapildid ja joonistuski räägivad oma loo. Ses osas on Hindil ja Pajul sama missioon täita.

Raamatu lõpetab (eel Madis Hindi põhjaliku ja põneva bibliograafia) just suguvõsalugu, juurteotsing. Mati Hint kurdab, et teab oma suguvõsalugu nii vähe, et teadmuses esivanematest on lüngad (lk 20), ometi suudab ta suuremast jaost eestlastest suurema põhjalikkuse ja põnevusega kaevuda minevikku: “Mul ei ole siit midagi tagasi võtta. Suguvõsa ajalooga tegelemine on ainult süvendanud tunnet, et kuigi inimese elu kuulub talle endale, ei ole see siiski päris nii. Palju sugupõlvi on pidanud elama ja surema, meeletult kannatama ja vaeva nägema, üürikesi rõõme tundma – selleks, et mina, Madis, Joonas, Maarja ja tema lapsed saaksid sündida.

Mis on järel Rõngu ja Rannu Tisenhusenite ülbusest ja julmusest? Mis on järel Manteuffelite krahvisuguvõsast Rõngus? Mis on järel küüditajatest? Mitte niigi palju kui meist – Tisenhusenite pärisorjade järglastest ja küüditajate ohvritest.

Kohustus jätkata ei ole päris tühi sõnakõlks.” (lk 456; kohustus tähendab siin kohustust jätkata selleks, et mäletada, et hoida elus mälestust kadunutest).

See kõik kokku on üks pisikeste lugude põimik. Ja mulle tulevad meelde Mats Traadi (ta on Hinti siin mitmeti toetanud) “Harala elulood” – kuigi omalaadsed epitaafid, ei ole ju needki lihtsalt surmalood, vaid ikka elulood. Elu lood, paljude elude lood. Ma arvan, et see peab see olema. Leinaraamat, mis saab iselaadseks hümniks elule, elukäikude jadale. Valgustatud humanisti hoiak ei oleks lasknud sel teisiti sündida.