Kui mitte arvestada Rein Veidemanni käsikirja jäänud luulekogu „Lacrima” (koos Rein Sanderiga, 1970), on „Arkaadia öö” autori järjekorras kolmas ilukirjanduslik teos. See koosneb kuuest novellist, millest neli on varem ilmunud ajakirjas Looming. Seega ei paku teos justkui palju uut. Mida raamat pakub, on muidugi ilus poeetiline proosa, samuti leidub siin kolmest omavahel seotud tekstist moodustuv lühiromaan, mis ka kogu teosele veidi magusalt kõlava pealkirja on kinkinud. Samuti pakub see raamat hulga küsimusi, sest pidevalt on tunne, et Veidemann jääb poolele teele, teadmata, mis suunas minna. Kas liikuda üldistuse ja universaalsuse või isikliku ja seega erakordsust rõhutava poole? Kas luua sümboleid ja abstraktsiooni või olla konkreetne ja isiklik? Kas teha elulookirjandust või fabuleerida vabalt?
Laias laastus on need küsimused muidugi taandatavad ühele – kas avada end või mitte? Kord kaldub autor ühele poole, kord teisele, jäädes pigem pendeldama häirivalt kahevahele. Kui autor justkui räägib iseendast, aga päriselt nagu mitte, jätab ta lugeja ebakindlale maale.
Just selline tunne jääb, lugedes avalugu „Betti” või sellele järgnevat „Kõnekirjutajat”. Kuigi esimese novelli jutustajahääl kuulub koerale ning teise peategelane on Andreas Viik (Veidemanni esimese kahe romaani minategelane on muide Andreas Wiik, keda autor on nimetanud mööndustega oma alter ego’ks), sugeneb lugedes kiiresti tunne, et autor tahab lugejale öelda midagi oma elu kohta. Nagu midagi selgitada, sirgeks rääkida, õigustada. Tunnet süvendab asjaolu, et „Bettis” esineb osa tegelasi pärisnime all (koeraomanikest paar, luuletajanna Leelo ja heliloojast isa Raimo, kellel on kolm tütart) ning tegevuski on ajalis-ruumiliselt dokumenteeritav. „Kõnekirjutajas” on Veidemann kasutanud ära iseenda elukogemuse Vabariigi Presidendi kõnekirjutajana aastatuhande alguses, kuid toonud ühtlasi sisse mingid fabuleerituna mõjuvad momendid. Enne nendeni minekut olgu öeldud, et isikliku kogemuse kasutamises pole midagi halba, pigem ongi „Arkaadia öös” tugevaimad just need lood, kuhu Veidemann on end häbenematult sisse pannud.
Teose vaieldamatult tugevaim, siiraim ja läbitunnetatuim novell on „Meie, tinasõdurid”, mille tegevus viib juba autori esikromaanist „Lastekodu” tuttavasse Rääma linnaossa Pärnusse, kus seikleb muidugi Andreas Viik – siin tuntud veel kui Viigi Andu, „korralikult kammitud küpse nisu värvi juuste, suurte pruunide silmade ja tedretähnide külviga ninajuurel” (lk 78).
Kuid tugevalt faktiliselt pinnalt hüppab Veidemann taas tagasi fabuleeringusse, saades tulemuseks kummalise segu. Näiteks, miks on vaja segaverelisel penil Bettil öelda, et tema peremehe töökoht oli „dissidentlik ajakiri”, kui selline väide on iga Eesti NSVs ilmunud väljaande kohta lihtsalt sisuliselt vale, kuna kõik ajakirjad allusid tsensuurile (parimal juhul sai vahel avaldada piiripealseid tekste)? Või lubab autor endale siin ilukirjanduslikku fantaseerimisvabadust? Nagu öeldud: keelatut pole selles midagi, raske on vaid loetut mõista ja mõtestada, kui vastandlikud eesmärgid, fantaasia ning elu- ja ajaloo jutustamine on esitatud sedasi segamini.
Seda aga, et „Kõnekirjutajas” õiendab Veidemann arveid president Rüütli kantseleiülema Tarmo Männiga, pole ta eriti üldse viitsinud varjata: kantseleiülem kannab loos nime Mähk, president on Kuning, lisaks toimub novellis veider dialoog Viigi Andust lugupeetud kõnekirjutajaks kasvanud Andreas Viigi ning presidendi vahel, sisuks ei miski muu kui viimase eelkäija Johannes Järve võimalik KGB-minevik. Hea küll, selle loo eesmärk polegi ehk üldistamine, vaid just konkreetse veidra loo südamelt ärarääkimine. Kuid ebatavalised lood Iiobist ja Joonast „Moby Dickini” paeluvad ju just põhjusel, et toovad imelise vimka või omapärase käänaku kaudu lugejani mingi iva. Mida saame aga teada siit? Et poliitika on segane, riigiametnikud kaabakad ning vahel on eksitus, mis ka „Kõnekirjutaja” lõpplahenduse moodustab, määravam inimese tahtest?
Kolmest novellist koosnev lühiromaan on seevastu igati ilus: kahe armastaja luhtunud armastuse lugu, esitatud kummagi vaatenurgast. Rohkem saab sõna meespool: temal on võimalus heita toimunule pilk ka pärast seda, kui ta kallim on jäädavalt lahkunud, ning avada telgitaguseid, põimides seda kõike kirjanduslooliste seikade ja Martin Heideggeri filosoofiaga. Kogu Kogu agendilugu ning selle esitamine hästi hüpoteetilisena – nimelt läheb peategelane kinno, vaatab üht soome filmi, mis räägib KGB võrku jäänud eesti kirjandusteadlase ning soomlanna armastusest, ning nendib siis, et see nagu oleks temast endast, aga päriselt ikka mitte – jääb aga õhku rippuma. Kistult mõjub ka Heideggeri-Arendti paralleeli sissetoomine. Tegelaste nimed Martin Heiden ja Hanna Maarend kuuluvad juba tragikoomika valdkonda ning kui tsitaadi „Sein zum Tode” (ehk „olemine surmaks” või „olemasolu surma suunas”) asemel on kirjas „Zein zum Tode”, siis tundub varem esitatud heideggeriaana võrdlemisi butafoorse atribuutikana – kui tsiteerida, siis kas veatult või üldse mitte.
Nõnda jääbki „Arkaadia ööst” lõpuks tunne kui teosest, mille eesti keel on kaunis, stiil ilma igasuguse irooniata kõrge ja nauditav, kuid milles sisalduvad vihjed ja viited ning sõnum jäävad kõlkuma kuskile fakti ja fiktsiooni vahele. Ehk siis – vajaka jääb julgusest. Olgu selleks kas siis julgus rääkida asjadest konkreetselt ja omaelulooliselt või vastupidi, julgus hakata vabalt fantaseerima.