Sarja „Siin rostrum!” II kontsert: Yxus Ensemble 2. XII Eesti Raadio 1. stuudios.
Sarja „Siin rostrum!” teise kontserdi andis NYYD Ensemble’ist välja kasvanud Yxus Ensemble, kes on nüüdisaegsele kammermuusikale orienteeritud varieeruva koosseisuga ansambel. Ettekandele tulid eesti heliloojate Malle Maltise, Jüri Reinvere, Helena Tulve ja Marianna Liigi ning austerlase Olga Neuwirthi ja prantslase Thierry Escaichi teosed. Elektroonikat juhtis Malle Maltis.
Yxusele on oluline, et kontserdil tekib esinejate ja publiku vahel energiavahetus, mistõttu peavad olema tasakaalus nii esteetika, emotsionaalsus kui ka intellektuaalsus. Kavad pannakse kokku põhimõttel, et kuulajat tuleb nii inspireerida kui ka harida, puudutades hinge ja toites vaimu. Terve kontsert möödus intensiivselt kuulates. Kõiki kontserdile valitud teoseid ühendas muusika tihedus ja mitmekihilisus, mis suubus alati lugude järel tekkinud imelisse vaikusesse.
Kontserdi avas Maltise „Res” (’objekt’, ’asi’) klaverile, löökpillidele ja fonogrammile Diana Liivi, Vambola Kriguli ja autori esituses. Trio oli kui üks hingav organism, mis viis mu kujutluses kosmosesse ja tõi vahepeal suure kolksatusega urbanistlikku helidemaailma.
Neuwirthi „Öös ja jääs” (fagotile, tšellole ja ringmodulaatorile) ning Tulve „Ja valgusest pimedus” (fagotile ja keelpillikvartetile) lähenesid fagoti kõlavärvidele ja pillivõimalustele väga erinevalt, täiendades suurepäraselt teineteist. Esimeses mängis Leho Karin elektritšellol ja kogu lugu oli ülikeeruline Peeter Sarapuu soleerimine ja trikitamine fagotil tšello põnevate värvide saatel. Keerulisemaid käike tuli ka tšellol ette, aga millegipärast paistis fagoti akrobaatika vaat et kontimurdvamgi. Tulve teoses tundusid mängijad veel paremini ühes hingavat, mille tingis selle muusika ehk lüürilisem loomus ja seekord ka fagotile kirjutatud ilusad pikad rahulikult kulgevad liinid.
Eriti nautisin keelpillide (Harry Traksmann, Juta Õunapuu, Laur Eensalu ja Mati Lukk) ja üldse kogu ansambli koosmängu Escaichi „Chorus’es”, kus lisaks keelpillikvartetile mängisid Toomas Vavilov klarnetil ja Marrit Gerretz-Traksmann klaveril. Lugu pakkus lusti ja kuulamisrõõmu oma pulbitseva energia ja lummavate värvidega. Kui klassikaliste kammerteoste puhul leiavad pianistid tihtipeale, et teiste pillide partiidega võrreldes on neil „ebaausalt” palju vaja kogu aeg üle klahvide sinna-tänna lennelda, siis kujutan ka selle teose puhul sellist reaktsiooni hästi ette. Kogu lugu lendas lõputu hooga lõpuni välja ja tõi kuulajate huulile naeratuste kõrval naeruturtsatusigi.
Eesti publikule ehk kõige tuntum on Jüri Reinvere juba 1998. aastal NYYD Ensemble’i tellimusel loodud ja palju esitatud „Loodekaar” suuremale kammerkoosseisule, mida seekord juhatas Toomas Vavilov. Pealkiri kõneleb eestlaste seotusest loodusega. Helilooja kujutluses seondub sõna „loodekaar” veel Lääne-Eesti rannikul mere vastas seisvate üksildaste kirikutega, „mille ümber värelev õhk muudab nad loodest paistva madala ning merepeegeldustest küllastunud valguse mõjul eriliselt luminestsentseks”.
Kontserdi ainuke teos, mis tuli lindilt, sest tegu oli looga elektroonikale, oli Liigi „Mets”. Publikuna olime helipilve sees, mille meie ümber tekitasid neli kõlarit. Teoses on helilooja kasutanud ritsika laulu, inimhäält ja oma kahe kooriteose lindistust, ühendanud põnevalt ja mõjuvalt ülima struktureerituse ja emotsionaalsuse. Kokku tuli müstiline tihe kõlatorm, mis meid endasse haaras ega lasknudki lahti enne päris lõpuvaikust.
Tundub, et meie kõigi rõõmuks on nüüdismuusika Eestis aasta-aastalt populaarsust juurde kogunud. Loomulikult on ikka veel palju võõristust ja eelarvamust, et ehk on imelik ja kole või äkki ei saa aru. Aga muusika on muusika. Ja oluline on kuulaja emotsioon, mille ta kontserdilt kaasa saab, mitte arusaamine, kui õigesti teosed parasjagu esitati või mis voolu helilooja esindab. Igal kuulajal on õigus mõelda ja tunda nüüdismuusikast just nii, nagu tahab, lasta oma mõtetel ja tunnetel lennata, õppida ja saada teada. Ning just seda pakub meile Yxus Ensemble.