Kui kuus aastat tagasi ilmus Timo Marani esimene luulekogu „Põhjavesi”, oli tegemist päris omapärase, lausa dekadentliku nähtusega, sest 90ndatel esile kerkinud noor luuletajate põlvkond ei tegelnud just sageli eesti luule silbilis-rõhulise peavooluga suhestumisega. Lisaks luulekeelele tundus Marani kogu ka sisult vaoshoitud ja konservatiivne: ajatud, loodusest väge ammutavad tekstid. Keegi mainiski naljatledes, et väga hea, nüüd on üle pika aja jälle üks raamat, millest vanaema jaoks pühadekaardile sobivat salmi otsida. Seega oli „Põhjavesi” omas registris tugev, kuigi mitte eriti seiklusi otsiv debüüt. „Metsa pööramine” jätkab sealt, kus eelmine pooleli jäi.
Esimesena seisame silmitsi selle maitsekalt kujundatud raamatu pealkirjaga. Ja jääme juurdlema, kas see „metsa” peaks olema teises või kolmandas vältes. Kas keegi pöörab ta või pöörab mets ise ümber, näitab meile oma ennenägematut, sisemist teist poolt? Või pöörab keegi omadega metsa, metsa poole, läheb inimeste-maailma mõttes hulluks, saab metsaga üheks? Raamatu nimiluuletus avab hoopis kolmanda võimaluse, millest hiljem pikemalt.
Habras ja murranguteta
„Põhjavesi” oli luulevihik. „Metsa pööramine” lubab oma välisilmega enamat, kuid hajameelselt raamatut sirvides võib esiti juhtuda, et ei satugi ühegi luuleteksti peale. Nii palju on Triinu Lille joonistatud pilte lindudest, luuletusi endid kõigest 27. Kuskilt ajusopist kerkib õudne sõna: kinkeraamat! Arvestades lähenevaid jõule tundub ju strateegiliselt õige otsus… Kuid muidugi pole asi nii hull. Pigem rõhutab see vorm haprust, pausid, valged lehed, linnupildid aitavad häälestuda, jõuda teistsugusesse, aeglasemalt kulgevasse ruumi, kus kaob kohustus täiega panna ja lugejal on rohkem ruumi hingata, nüanssidesse süüvida.
Näib, et ka luuletaja jaoks on asjad läinud tasahilju, omasoodu, tema loomelaadis pole „Põhjaveest” alates murrangut toimunud. Umbes pooleks on silbilis-rõhulist ja vabavärssi. Lisandunud on haikud, mis ei ole üldiselt ehk kõige õnnestunumad, sest ei paku palju uut sellele eesti luules juba küllalt läbi mängitud luulevormile. Kuid nad ongi rohkem tsükli alguse markeerija rollis. Teemadelt on Maran jäänud oma pärusmaale, läbi ja lõhki loodusluuletajaks. Ta valutab metsa pärast südant: „Mets on haige, mets valutab. /…/ Ka mina, musträhna noorem poeg, /ei tea rohtu, mis avitaks.” (LXII) ja kuulab, kuidas rasvatihane kuulutab kevadet (XV). Paljud tekstid mainivad ära mõne linnu ning just nemad näivad olevat see osa loodusest, mis Maranile eriti hinge läheb, mida muidugi rõhutab ka raamatu kujundus.
Samas on loodusluule üks paganama turvaline asi, sest kellel siis ei tuleks pisar silma, kui ta loeb väikestest armsatest metsaelanikest. See on nunnu maailm, kus pole kohta tusasele argisusele. Loodusluule kipub olema ka isetu, ja selleks, et see elama panna, oleks vaja omapärast stiili, mingit ainulist puudutust või pilku. Et selle pärast oleks mõtet… khm, puid langetada ja raamatuid trükkida. Mida annavad meie sõnad metsale juurde?
Viimastest aastatest on Aare Pilve „Vahtraluuletus” kogust „Nägemist” olnud minu jaoks hea näide, kuidas neist asjust ikka veel huvitavalt ja puudutavalt kirjutada saab. „tulime siia vahtra juurde elama. / ühe aasta sügissuvest / teise aasta hilissügiseni / elasime vahtrat ja vahtrast”. Kuid selge see, et Maranil on loodusega hoopis teised sotid. Ta ei ürita ühtegi puud mõõdupuuna meie jaoks mõtestada, vaid kõigest fikseerib kohtumise loodusega puhkusena igasugu suhestumisest, kommunikatsioonist. Loodusele piisab sellest, et olemas olla. „Mõnikord hoida / kergem on kive taskus. / Nemad lihtsalt on.” (XXVII)
Ka avaluuletus vihjab, millisel puhul kirjutatud ja lugemiseks need tekstid on: „Pärast päevatööd / istun lävel ja kuulan / rääkude laulu.” (XIII) Teadlane Maran naljalt oma luulesse ei sekku, pakub meile vaid üksikud öelda jäänud sõnad, mis lihtsalt kirjeldavad ümberringset ja hõljuvad õhus nagu parv kihulasi enne päikeseloojangut. Maran ongi Erakkonna taustal algusest peale silma paistnud erilise huvita tähistaja liikumiste vastu. Keel on vahend; kirjamärkide substantsiaalsus valgel lehel, mingid siirded ja murdumised ei näi talle korda minevat ega kuuluvat tema peamiste loomemeetodite hulka. Sedavastu on tal suurepäraseid deklameeritavaid luuletusi: „Tõusku Su tee täna / kohtama ärkavat päeva. / Saatku Sind mõtted, / mis puhta ja heleda väega.” (XLIX) Olen seda teksti Erakkonna kolme aasta taguselt heliplaadilt kuulanud kordi ja kordi, elades Tōkyō betoondžunglis, ja see andis tuge. Naljakas, et Marani luuleesituses, monotoonses diktsioonis aimub isegi andrusansiplikku enesekindlust. Kes ei usu, kuulaku plaadilt.
Kohati läheb luuletuste toon ka pisut didaktiliseks, manitsevaks. Kuigi teravik suundub enamasti sõnade lausuja enda poole. „Näe valgust / inimestes, / usu, looda. / Kus kõnnid iganes, häid palveid loe.” (L) „Iga Su hea tegu tuleb tagasi Sinu juurde / ja iga kuri tegu tuleb tagasi Su juurde.” (XCIII) „Seal siis lubad endale, / et ei enam eales tee / enesele, teistele / arutuna valu.” (LXXVI)
Üleliigne keel
Veel üks asi, mida Maran näib olevat endale lubanud, on mitte asjatult liiga palju sõnu teha. Tihti tundub, et Maran parema meelega vaikiks, jätaks selle luuletuse kirjutamata. Nii nagu lõppeb elu jões kirjeldada püüdev luuletus ülestunnistusega: „Selle kohta pole sõnu” (XVII). Siit jõuamegi paradoksi juurde, millega üks loodusluuletaja peab paratamatult silmitsi seisma. Juhul kui otsida seda, mis jääks puhtaks meie argielust, jääb keelest väheks. Õigemini: keel osutub ülenisti üleliigseks.
Kui inimeste-maailma tuumale saab küllap uurdeid pidi keele jälgi ajades lähemale, siis looduses pole sõnadega palju muud peale hakata, kui asjadele ja olenditele Aadama kombel nimed panna, neid meeles pidada. Nii on Maranil nii mõnigi üleni loetelu-laadne tekst. „Tuul, puud, mets, / õhk, järved, jää, / lumi, pilv, mägi, / lõhn, sammal, soo.” (KOLMAINSUS, LXVI) „Päevaliblikas, ööliblikas, / siniliblikas, kuldtiib, / pääsusaba ja pajumailane, / hõpetäpik ja võrkliblikas. // Peitöölane, kesaöölane, / hahköölane, punaöölane, / luhaöölane, mõrsjaöölane, / kihaöölane, koiduliblikas. // Verevkireslane, tontsuru ja tumesilmik, / kuututlane, tumetupslane ja piksepeni, / udeselg ja uneliblikas.” (LIBLIKAD, LXXXIX)
Samuti koosneb kogu nimiluuletus endid mina, sina, tema… pööravate puude polüloogist (XIX), milles selgub meie grammatika abitus ja piiratus sellises olukorras, ilmestades hästi seda ühtaegu kimbatust kui ka rõõmu, et meie ei saagi sellele täiusele oma sõnadega midagi juurde anda. Kui kohtume loodusega, peaks olema vait, tuleks osata pigem ise kuulata ja tähele panna. Küll siis ka „[e]lu / kollane kärjemesi voolab / me sõnade sisse, täidab / pilgud ja päevad.” (XCIV)
