Aastaid tagasi käisime viiekesi Pärnu Endlas vaatamas lõunaeestlaste Madis Kõivu ja Hando Runneli „Küüni täitmist”. Seal oli ühe tegelase pikk-pikk monoloog, mis oli ikka nii pikk, et enamusel hakkas juba igav ja nad ei jõudnud seda enam jälgida. Terve saal hakkas nihelema, aga meie viis keset saali naersime nii, et meid hakati juba imelikult vaatama: mida me ometi naerame, mis siin üldse naerda on? Kas see oli seal nüüd võru vaimu kohtamine või mis, aga nii oli. (Keegi teine mäletab asja hoopis teistmoodi, eksole.) Võru Teatriateljee „Võrumaa rituaale” vaadates on täiesti vastupidi: enamus publikust naerab, aga leidub ikka mõni, kes ärritunult oma naabrile sosistab, et mida siin nüüd naerdakse – kas on siis praegu millegi üle naerda?
Tarmo Tagametsa lavastus avab võrukeste meeled ja keeled: lõputut vaidlemist selle üle, kas ikka nii on olnud, kas nii või naa on õige, kas seda või teist asja ikka tehti ja kuidas tehti, jätkub ilmselt mitmeks päevaks pärast etenduse nägemist. Ja naabrinaise või töökaaslastega on nüüd muustki rääkida kui seebiooperite ja tantsusaate tegelastest. Hakatakse koos meenutama, kuidas nende kodus siga tapeti või sitta veeti, ikka sooja südamega ja võro keelen. Sellest „patust” pole prii isegi. Tegelasedki arvustavad üksteise tegemisi: kas kirstu kannab kunagi kaks inimest, kas surnut viiakse kunagi pea ees, miks kadunukesele meelepärast muusikat ei mängita jne. Aga kõnelemine ja vaidlemine kuulub samuti võrumaise kultuuri juurde.
Seekord saab naerda rohkem, kui Tarmo Tagametsa varasemates lavastustes. Ilmselt on ta saanud südamelt ära rääkida (= näidata) midagi, mida ta on oma senise elu jooksul kogenud, mis on teda vaevanud või mis on talle hinge läinud. Kes siis maal kasvanud lastest poleks lapsepõlves kardina vahelt piilunud, ema-isa keeldudest muidugi hoolimata, kuidas siga tapetakse, või kuulnud sea kisa, kui teda tapa(lava)le veetakse.
Võru Teatriateljee lavastuses tuuakse mänguliselt vaataja ette võrukese maailm oma veidruste ja kommetega, oma naljakate ja kurbade külgedega. Lavalt paistab see võib-olla pisut steriilne (säravvalged kostüümid), võib-olla isegi must-valge (muid värve peaaegu ei olegi), aga samas ilustamata ja valetamata. Muidugi ei tahaks ju ka, et lavalt hakataks sõnnikut loopima. Parem siis ikkagi lihtsalt sõnu ja moodsa lõhnateatri kombel hans’ahõngu. Mõned pepsimad kirtsutavad juba sellegi peale nina. Puskariajamine ja -joomine saadavad võrukese elu ja on ka selle lavastuse raam. Puskarimasina töölepanek käivitab lavastuse, märjukese joomine saadab elutähtsaid toiminguid, olgu siis tegu lambatapu, pulmade või matustega. Surnukirstu läheb pudel loomulikult kaasa ja etenduse lõpus rüübatakse kadunukese mälestuseks. Esimesed puskaritilgad masinast on nagu õnnistus hingele, mis paneb isegi pasuna rõõmsalt hüüdma.
Kunstnik Tuuli Tubin on lavale loonud Võrumaa mustritega maailma. Neil mustritel on olnud tähtis roll toimingutes, mida lavalt näidatakse. Mustrid teevad kostüümid eriliseks. Kostüümid on lavastuses hoopis teistmoodi, kui võis oletada lavastust reklaamiva plakati järgi. Plakatil on tegelane, kelle võiks rõivaste ja prillide järgi paigutada kindlalt kuhugi teise Eestisse. Veidra väljanägemisega tegelasi näeb viimasel ajal peaaegu igas Eesti teatritükis ja filmis. Ja ega meie ju nende hulka ei kuulu, ei tunnegi selliseid… Mingit esimese ja teise Eesti vastandust selles lavastuses ei looda, kuigi seda laadi mõtteid võis lavastaja peas esmalt liikuda, kui otsustada tolle plakati järgi. „Võrumaa rituaalide” kostüümid on just sobivalt tuttavad, omased ja soojad ning annavad signaali, et lugu on meist, tegelased on meie seast, räägitakse lihtsalt meie lugu. Meikäläiset, oleks soomlane öelnud.
Olulised rekvisiidid (ja ka kostüümielemendid) on kindad, mida vanasti pulmalistele või matuselistele tänutäheks kingiti. Aga kinnastest saab teha ka vigurilise mütsi või antennid, mis aitavad rääkijail omi mõtteid veeretada. Esimest korda ilmuvad kindast antennid ühe tegelase (Agu Trolla) pähe siis, kui ta jutustab sea häälitsusi oma kõnesse põimides seatapust. Kui teised tegelased (Maive Käos ja Mart Parind) omi lugusid hakkavad heietama, asetavad nad kindad samamoodi pea külge; nii meenutavad kindad sea kõrvu. Kindad peas on nagu virtuaalne võrk, mis ei lase vanadest lugudest lahti saada.
Kostüümid on lavastuses kas mustad või valged, vastavalt sündmusele: matuste puhul ikka mustad ja pulmade või muude pidulike sündmuste puhul valged. Valged punase äärisega kaunistatud rahvariiete juurde kuulunud mantlite järeltulijad tõmmatakse selga, kui pruut viiakse altari ette, samas saab sellest mustkunstniku võlutrikkide abivahend või surilina. Pruut teeb käepärastest vahenditest (kinnastest) pruudikimbu ja viskab selle üle õla otse Hiire Jakapi (Tarmo Tagamets) kätte. Aga ega Jakapil selle kättesaamisest õnne ei ole: varsti kosib teda surm. Surnule lõigatakse puu sisse rist, nagu vana komme Võrumaal nõuab; see omakorda toetab kunstniku mõtteid.
Ühelgi tegelasel peale Hiire Jakapi pole nime, ja ega vaja olegi, sest kõik need tegelased võiksid olla ükskõik mis nimega. Nad on niivõrd universaalsed, niivõrd elust enesest, kõnelevad võru keelt ja jutustavad neid lugusid, mis päriselt Võrumaal juhtunud. Kord ei räägi midagi, teine kord kõnelevad jälle sellise kiirusega, et sõnad lähevad suus sassi. Hiire Jakap on muidugi eriline: ega siis „tavalisele” inimesele polnudki antud õnne olla Kai Leete tantsupartner! Tegelasi kehastavad näitlejad on samuti Võrumaalt pärit, kannavad endas sedasama kultuuri, mida lavalt näitavad. Ja oskavad ka selle üle naerda. Kui kunstnik on neile loonud ühes stiilis lavakostüümid, siis oma villased sokid on ikka igaühel ummamuudu, ühel sokil isegi auk sees!
Üks detailitäpsemaid stseene lavastuses on lambatapp, mida on iseseisva tükina varemgi esitatud. See algab lamba kinnivõtmise, kinnisidumise, surmava noatorke tegemise, verevõtmise, nülgimise, lamba lahtilõikamise, siseelundite rituaalse eemaldamise ja muude protseduuridega ning lõpeb meeste omavahelise jõukatsumise ja lamba tükkideks raiumisega. Kõige taustaks joiulaadne sündmusi hästi toetav ja kirjeldav muusika ning tegelaste tööohked. Lõpuks lendab ka lamba hing minema (tagurpidi keeratud pöörlevad riidepuud on suurepärane leid). Millegipärast on nii juhtunud, et just lambatapmise stseen paneb kaastundlikud nägijanaised ja teadjamehed muretsema: kui võõras pole lambatappu näinud, kas ta siis saab sellest aru? Ise on rumalad, kui ei saa. Kas näiteks kultuuriministeerium muretses arusaamise pärast, kui saatis uusaastatervituseks napisõnalise kaardi „p.f. 2007”?
Võru Teatriateljee lavastustes kohtab tihti tsitaate teatri eelmistest lavastustest. Näiteks jalgratas, mis nüüd kujutab puskarimasinavärki, on osalenud nii „Vollis”, „Suveöö unenäos” kui „Castrozzas”. Seekordses lavastuses on ka kodukootud mustkunstitrikid, mida teeb mustkunstnik nimega Castrozza, kes ju võrukeelses ruumis tõepoolest omal ajal ringi liikus. Pärast uuritakse veel, kas pealtnägijad ka rohelisi krokodille nägid.
Seekord sai krokodillide asemel näha lambaid ja sigu. Päris tõelisi. Minge vaatama, kas teie ka näete.
