Kultuurkapitali seadus ei piira sihtkapitali nõukogu liikmeid ametikohast või staatusest lähtuvalt. Kultuuriministeeriumi nõunikud on oma eriala tunnustatud ja usaldatud esindajad, teistsugusel juhul vastava kultuuriala ühendused neid sihtkapitalide nõukogudesse ka ei esitaks. Ja ma olen veendunud, et sel moel autoriteetsete spetsialistide osalemine sihtkapitalides ei oma mingit suunavat mõju, küll aga lisab otsusetegemisse vajalikku lisainfot.

Senine praktika on veenvalt näidanud, et sihtkapitali nõukogu töö on efektiivsem, kui kellelgi laua ümber olijaist on avaram ülevaade valdkonnast ja teistest toetustest, mida samuti riiklikult jagatakse. Nii on võimalik vältida topeltrahastamist ja teinekord saab toetust hoopis erinevatest allikatest kombineerida.

Etteheited, nagu tahaks minister kultuurkapitalist luua ministeeriumi käepikendust, ei ole pädevad. Kultuurkapitali rahastamisotsuseid teevad endistviisi kultuuritegijad ise, see institutsioon on juba oma olemuselt kollegiaalne ja võimalikult vähe administreeriv. Tõele au andes sünnivad ka ministeeriumi programmitoetuste jaotused valdkonna ekspertidest koosnevates komisjonides.

Seekord esitasid kultuuriala ühendused sihtkapitalide nõukogudesse kokku 136 kandidaati. Mul on selle hulga üle väga hea meel, nii paljude loomeinimeste valmisolek osaleda kultuurkapitali tööprotsessis näitab kasvavat vastutustunnet kultuurimaastikul toimuva eest.

Kultuurkapitali tegevuse järjepidevuse huvides jätkavad kõikides uutes nõukogudes ka mõned eelmise koosseisu liikmed. Ma usun, et kultuurkapitali sihtkapitalide nõukogud on ka uues koosseisus endistviisi kompetentsed ja teovõimelised.