Päev varem näidati aga enne lõunat kell 11 veel endist nime kandvas kinos üle paljude aastate jällegi eesti keelt kõnelevate eesti näitlejatega filmi. Filmi teisele režissöörile Andres Särevile, kes oli 1946. aastal Estonias lavale toonud August Jakobsoni pool sajandit hiljem vulgaarpoliitiliseks nimetatud näitemängu, saadeti niisugune kutse: „Lgp. sm. Särev. Palume Teie lahket osavõttu esimese eesti kunstilise filmi „Elu tsitadellis” esilinastusest, mis toimub 6. (number 7 on käsitsi üle kirjutatud – J. L.) novembril s.a. kell 11.00 (12 üle kirjutatud – J. L.) kinoteatris „Helios”. ENSV Kinematograafia Ministeerium ja E.V. Filmi-laenutuskontor. Pääsmena kahele isikule.”
Muidugi ei olnud sel päeval kinolinale tulnud „kunstiline film” (uus vene keelest võetud termin mängufilmi kohta, ehkki tutvustustes ja arvustustes esines korduvalt veel ka 1920.-30. aastatel käibel olnud saksaeeskujuline „suurfilm”).
Rohkem või vähem korda läinud katsetusi Eestis lühikest või täispikka mängufilmi vändata oli tehtud aastatel 1914–1932 rohkem kui tosina jagu, esimene helifilm „Päikese lapsed” jäi aga tükiks ajaks ka viimaseks. 1944. aasta sügisel Eestit valitsema asunud uus võim tahtis, et kõik oleks uus ja esimene – oli ju uue inimese kasvatamise palavik, vana väljajuurimise julm aeg. „Ajalugu algab meist,” seda on võimumehed arvanud ikka ja jälle. Järgmise eesti helifilmi linaletulekuni läks „Päikese laste” esilinastusest arvates viisteist aastat ja kolm päeva – see oli olnud 3. novembril 1932. Kinokunst on Eestis kestvalt olnud „katkestuste kultuur”.
Ilmselt hakkas „Tsitadelli” filmiidee küpsema juba 1946. aastal, mil nii Vanemuises kui ka Estonias mängiti juhtkirjaniku lavatükki. Stalinlik Noorus (nr 7) teatas 1947. aasta suvel, kui filmi võtted käisid: „Juba enne stalinliku tunnustuse omistamist autorile otsustati „Elu tsitadellis” filmimise küsimus. Aastavahetusel algasid ettevalmistustööd filmi lavastamiseks, mille põhiliseks eesmärgiks on ühtlasi luua alus iseseisva kunstilise filmi produktsioonile vabariigis.” Kaasaegsete meenutusel ei kavatsetud 1946. aastal ei rohkemat ega vähemat kui suurtootmiseks kõike vajaliku omava filmilinnaku, „Eesti Hollywoodi” rajamist Nõmmele, mis oleks pidanud kindlustama aastasaagiks viis täispikka mängufilmi, 48 nädalaringvaadet, 12–15 mängufilmi eesti dublaaži ning tosin dokumentaalfilmi. Suurte unistuste täitumise ettevalmistuseks avati 1946. aastal Tallinna Teatriinstituudi juures filminäitlejate fakulteet, sisseastumiskatseid kureerima saabus Tallinnasse elav klassik Lev Kulešov. 10. septembril võisid ennast tulevase filminäitlejana teiste hulgas rõõmsasti tunda ka Leida Laius ja Grigori Kromanov. Filmilinnaga aga läks muidugi, nagu ikka, ja täna võib tunnistada, kuidas Eesti viimase filmipaviljoni asemele, mis pärast kestvaid heitlusi pandi 1980. aastatel püsti Hiiu-Suurtüki tänavale, kerkivad praegu euroridamud. 1947. aasta suvest Eesti NSV kinematograafiaministriks saanud Olga Lauristin rääkis mulle 1993. aastal peaaegu anekdootliku loo. Tema oli olnud kutsutud Moskvasse NSVL kinoministri juurde filmistuudio ülesehitamise ja selle finantseerimise plaane arutama. Just enne Lauristini aga sisenes ülemuse kabinetti Leedu NSV kinominister. Ja väljus sealt mõne aja pärast, nägu laia naeru täis. Ja kui Olga Lauristin oli eestlaste uhkeid plaane valgustanud, sai ta vastuseks ainult midagi niisugust, et teate isegi, sõjajärgne aeg, palju on vaja üles ehitada, kahjuks meil praegu ei jätku vahendeid kõige jaoks… Aga tagasi „Tsitadelli” juurde.
1947. aasta 25. veebruaril teatas Rahva Hääl, et Tallinnasse saabusid Moskva Keskfilmistuudiost „sm-d Rapoport ja Trauberg”, et „alustada kohapeal eeltöid eesti esimese nõukogude mängufilmi /—/ filmimiseks. Režissöörid tõid kaasa ka Moskvas kinnitatud filmistsenaariumi. Filmimist alustatakse paari nädala pärast, mis ajaks loodetakse esialgsesse töökorda viia meie esimene paviljon-stuudio.” Uudise kirjutaja pole osanud täpselt vahet teha stsenaristi ja lavastaja vahel, seltsimees Leonid Trauberg oli tõepoolest ka tunnustatud filmilavastaja, aga „Elu tsitadellis” puhul oli ta käsikirja autor. „Paviljon-stuudio” pidi alustama tööd Kaupmehe tänavas sõjas kannatada saanud palvelas ja seal oli esialgu kavas teha uue filmi sisevõtted. Paviljon aga ei valminud planeeritud ajaks, ehkki hilisematel kümnenditel teenis ümber ehitatud pühakoda Hans Pöögelmannilt ajutiselt nime laenanud tänavas truult Eesti mängufilmigruppe ja kõige lõpus, enne äramüümist, nukufilmiloojaid.
Ka stsenaarium ei olnud võteteks nii küps, nagu Rahva Hääle ajakirjanik kirjutas ja Moskoovia saadikud võib-olla esiotsa ise arvasid.
Eesti filmiajaloolane Veste Paas kõneles allakirjutanule 1993. aastal oma allikatele tuginedes, et originaali autor – ikkagi kõrgema klassi aparaaditegelane Jakobson – ei olnud käsikirjaga rahul. EK(b)P Keskkomitees olevat peetud 1947. aasta aprillis väga kinnises ringis käsikirja arutelu, mida juhatas keskkomitee sekretär Eduard Päll, osa võtsid Paul Rummo, Hans Kruus, August Jakobson, Paul Keerdo ja Nigol Andresen. Mida sellel koosolekul räägiti, saame loodetavasti lugeda mõnest varsti ilmuvast Eesti filmijaloo käsitlusest, puhtväliste tunnuste järgi, ajakirjanduses ilmunu järele otsustades, läks pärast seda filmi tootmine täie hooga lahti ja stuudiovõtted kavandati Lenfilmi paviljonidesse.
Filmi näitetrupp koostati eranditult eesti osatäitjaist. Hugo Laur (August Miilas), Aino Talvi (Eeva Miilas), Lia Laats (Lydia), Gunnar Kilgas (Karl), Lembit Rajala (Ralf), Andres Särev (Richard), Rudolf Nuude (major Kuslap), Betty Kuuskemaa (Anna); väiksemates rollides veel Ruut Tarmo, Valdeko Ratassepp, Meeta Luts, Johannes Kaljola, Ande Rahe, Eduard Tinn, Ants Lauter, Aleksander Randviir; episoodides Paul Pinna, Voldemar Panso, Oskar Põlla, Kaarel Ird jt. Valik missugune! See-eest filmi teostuse pool oli peaaegu täielikult Lenfilmi kontrolli all. Filmi direktor oli Iisak Goldin. Lavastajatoolil istus Saksamaal, Prantsusmaal, Hollywoodis ja stalinlikul Venemaal mängufilmitootmises kaasa löönud Herbert Rappaport (1908–1983, lavastanud eesti näitlejatega kokku neli mängufilmi), stsenarist Leonid Trauberg, peaoperaator Sergei Ivanov, kunstnik Jevgeni Jenei, helioperaator Leo Valter. Heliloojaks kutsuti Stalini preemia laureaat Eugen Kapp. Pariisi ja Lissaboni filmistuudiotes kujundusi teinud kunstnikule Peeter Linzbachile, kes teenis leiba Draamateatris, arvatavasti ettepanekut ei tehtud, arvatavasti, sest raske oleks olnud keelduda. Teise režissööri Maksim Ruffi paremaks käeks, „teiseks teiseks režissööriks” vormistati 20. juunil 1947, viimasel hetkel enne Leningradi sõitu Andres Särev, kuupalganumbriga 2000 rubla. Keegi pidi ju olema võõramaa lavastaja ning filmikogemuseta eestlaste vahemees. Võtteplatsil kõlasid vaheldumisi vene, saksa, inglise ja eesti keel. Kes mida oskas. Keegi pidi ju jälgima eestikeelset dialoogi, sest kogu film võeti üles otseheliga.
Tollal 21aastase Gunnar Kilgase hinnangul, niipalju kui tema nägi, Särevil siiski võtteplatsil mingit sõnaõigust ei olnud. Niisamuti olevat olnud mööbli asemel kaasas legendaarne filmioperaator Konstantin Märska, kes oli vormistatud operaatori assistendiks, kuid kaamera ligi teda sama hästi kui ei lastud. Ühel päeval oli tema voodi Leningradi Astoria hotellis tühi. Märska lihtsalt vihastas, on meenutanud tema toanaaber Kilgas. Eesti filmi(ndust) ehitati üles eesti materjalist, aga võõraste käte ja silmadega. Huvitava detailina on säilinud „Elu tsitadellis” avatiitri kujundus, kus pealkirja all seisab: „„Estofilmi” 1947. aasta toode. Tallinn.” 1947. aasta lõplik originaaltiitel Lenfilmi nimetusega ei ole Eestis säilinud, aga Estofilmist ei olnud pärast 1947. aasta suve enam juttugi. Tallinna Kinostuudios valmistati 1960. aastal koos uue h
elireaga ka uued tiitrid, mida tunneme praegu. Kuna Lenfilmis oli millegipärast hävitatud filmi eestikeelne heli, tehti Tallinnas uus järelsünkroniseerimine, kus juba lahkunud näitlejaid (Johannes Kaljola, Aleksander Randviir, Meeta Luts) rääkisid sisse teised.
Jakobsoni näitemäng jutustab vanade keelte professorist August Miilasest ning tema kindluselamus ja selle ümber 1944. aasta sügisel aset leidnud sündmustest. Rindejoon ei lähe näidendis ega hiljem ka filmis läbi kaugeltki mitte üksnes sakslaste ning Punaarmee vahelt, see lõhestab pere- ja tutvuskonda, rinne jookseb läbi isa ja poja vahelt. Isa paljastab viimaks vanema poja kuriteod (eestlane oli fašistliku koonduslaagri ülem!), seekord siis on lugu teisipidi kui Pavlik Morozovi loos, paha saab väärilise karistuse, eluvõõras, maailmast seni eraldi hoidnud professor (filmis mitte surnud keelte uurija, vaid botaanik) kasvab ümber ja avaneb uuenevale maailmale. Sood ootavad kuivendamist. Juba viidatud Stalinlik Noorus kirjutas: „Kuid siin, meie esimeses suurfilmis, näeme vana õpetlast, kes väljudes oma purunevast tsitadellist astub rahva hulka, kelle hulgast ta pärineb ja kellele ta võlgneb tänu kõige eest, mida omab. Ereda niidina läbib see progressiivne idee kogu filmi, näidates kaasakiskuva ilmekusega ainuõiget teed apoliitilisest eraldatusest aktiivsesse poliitilisse ellu, ülesehitustöödele rahva hulgas.” See on kirjutatud umbes pool aastat enne filmi linastumist, oma aja filmipromotsiooni ilmekas näide.
Eesti arhiivides pole „Elu tsitadellis” kohta kuigi palju materjali. Lenfilmi arhiivideni pole meie uurijate käsi seni millegipärast ulatunud. Omal ajal pälvis film siinses ajakirjanduses hulganisti ja peamiselt kiitvaid hinnanguid, kuidas siis teisiti saigi. Venekeelsetes väljaannetes väljaspool Eestit ilmus ka kriitilisi märkusi, mida siis kavalad toimetajad maakeelde lasid ümber panna. Filmi valmimise kohta avaldasid teateid ka väliseesti ajalehed. Filmi uuemaaegne retseptsioon on aga rohkem kui katkendlik (kindlasti leidub neidki, kes väidavad, et seda pole vajagi, kõik on niigi selge). 1987. aasta 6. novembril avaldas Sirp ja Vasar üliõpilase Viive Jõgevesti kirjutise „40 aastat mängufilmi „Elu tsitadellis” sünnist”, 1988. aasta ajakirjas Teater.Muusika.Kino (nr 8) kirjutas Tatjana Elmanovitš artikli „„Elu tsitadellis” täna” ja hiljem ilmus taas Sirbis (9. XI 2001) filmiüliõpilase Peter Murdmaa kirjatöö „Eesti kino Suur Vend Herbert Rappaport”. Ongi vist peamiselt kõik. Eesti TV näitas seda teost üle paljude aastate viimast korda oktoobris 1993. Kas seda pole ühe n-ö saatanlikult eduka filmi puhul liiga vähe. Muide „Elu tsitadellis” dubleeriti lisaks vene keelele veel vähemalt ukraina, läti, leedu ja gruusia keelde. Muidugi mõista tehti need suured kulutused kuratlike poliitiliste kaalutlustega. Sellele vaatamata oleks täna huvitav vaadata kas või 10 minutit gruusiakeelset Jakobsoni-Traubergi teksti suurel kinolinal. On või ei ole eesti film, see on küsimus.
Lõpetuseks olgu lisatud, et detsembrikuus korraldab Eesti ajaloomuuseumi filmimuuseum „Elu tsitadellis” valmimise aastapäeva puhul siiski pisukese kõnekoosoleku ja väljapaneku. Jälgige reklaami!