Tallinna brassansamblite kursuse lõppkontserdid 15. XI Tallinna Jaani kirikus ja 16. XI Eesti muusika- ja teatriakadeemia kammersaalis. Esinesid EMTA ja Leedu muusika- ja teatriakadeemia ansamblid ja solistid Neeme Ots (pikolotrompet, flüügelhorn), Toomas Vana (tromboon) ja Kenneth Ojutkangas (tuuba) Aavo Otsa, Marius Balčytise ja Jaan Otsa juhatamisel.

Meie muusikaelus leidub nii mõnigi isik, kelle tegevushaare on sedavõrd lai ja sügav, et tema nimi mõjub terve valdkonna sünonüümina. Nii on Eesti trompetikoolkonnast võimatu kõnelda, mõtlemata ühtlasi Aavo Otsale. Ja vastupidi, tema nimega kangastub igaühele, kes vähegi tunneb meie muusikaelu, viimase paari kümnendiga vaskpillimängus aset leidnud muljetavaldav areng. Muusikaakadeemia õppejõuna on ta kutsunud ellu ja juhendanud orkestreid, korraldanud festivale ja konkursse, avaldanud õpikuid – kõik ikka selle nimel, et valmistada ette hea mängutehnilise pagasi ja laia silmaringiga interpreete.

Seda loetelu täiendab ka 12. – 16. novembrini koostöös Leedu muusika- ja teatriakadeemia ning Sibeliuse akadeemiaga toimunud Tallinn Brass Academy ehk vaskpilliansamblite kursus, mis päädis kontserdiga Jaani kirikus ja EMTA kammersaalis. Kui oletada, et kontsertide publiku seas oli ka neid, kel puudub varasem puhkpillimuusika kogemus, siis mis võis neid üllatada? Võib-olla see, et suurem osa kõlanud paladest liigitub seadete kategooriasse. Arranžeeringud, transkriptsioonid, parafraasid – need kunagi populaarsed eneseväljenduse vormid jäid möödunud sajandi jooksul kontserdielu peavoolus üsna haruldaseks, sest peale tungis nendega esmapilgul kokkusobimatu ajaloolist tõetruudust väärtustav vaimsus. Ühtäkki hakati tundma ebamugavust mõtte ees, et pala võiks kõlada teises koosseisus, kui algselt nooti raiutud. Seejuures jäeti sageli tähelepanuta, et varasemate aegade esituses, mida tões ja vaimus püüti taaselustada, polnud teose „ümber­kehastumine” sugugi ebatavaline. Puhkpillimuusikas ja veel mõnes teises valdkonnas on olnud seadete kirjutamise ja esitamise kunst algupärase repertuaari vähesuse tõttu alati elujõuline, ent viimasel ajal on vahepealsed hoiakud hakanud mõnevõrra lõdvenema ka mujal.

Kes siis ei tunneks näiteks Bachi Brandenburgi kontserte? Vähesed on aga kuulnud III Brandenburgi kontserti seatuna metsasarvele, flüügelhornile, kolmele trompetile, neljale tromboonile ja tuubale, nagu selle mängis kursuse brassansambel Jaan Otsa juhatamisel. Teose asetamine teise kõlakonteksti aitab avada meeli uutele detailidele, mistõttu on väga tõenäoline, et brass­ansambli seadega tutvunu oskab edaspidi kogeda ka teose õiget versiooni hoopis teistmoodi. Modest Mussorgski loomingul on olnud arranžeerijatele ja redigeerijatele alati suur külgetõmbejõud (näiteks klaveritsüklist „Pildid näituselt” teatakse ligi 40 orkestriversiooni, rääkimata seadetest väiksematele koosseisudele). Need, kes siiani olid imestanud, kuidas võiks kõlada tema orkestripilt „Öö lagedal mäel” Jean-François Taillard’i virtuoosses seades suurele brassansamblile, said EMTA kammersaalis oma küsimusele ammendava vastuse. Mitmekesises kavas tõusis viimistletuse poolest eriliselt esile veel trombooniokteti (!) mäng Marius Balčytise juhatamisel, Giovanni Gabrieli loomingu esitus Aavo ja Jaan Otsa dirigeerimisel ning Toomas Vana (tromboon) soleerimine Alexandre Guilmant’i „Sümfoonilises palas”. Ansamblite täpne koosmusitseerimine ja meeldivalt täidlane kõla tõestasid veenvalt, et kursusel oli tehtud tulemusrikast tööd. Võib vaid kujutleda, milliseid tulemusi võiks saavutada näiteks Bruckneri sümfooniates või muus vaskpillide suhtes nõudlikus repertuaaris, kui komplekteerida sümfooniaorkestri vaserühm äsja kuuldud muusikutest!

Vaatamata sellele, et kahe kontserdi repertuaar osalt kattus, oli kaval kuulata mõlemat: ehkki Jaani kiriku õhkkond on puhkpillidele loomuomaselt sobiv, eristus Bachi muusika häältemäng paremini EMTA kammersaali kuivemas akustikas. Viimati nimetatud paigas liikusid ilmselt nii mõnegi kuulaja mõtted hoopiski millelegi palju üldisemale. Just EMTAs paikneb meie muusikaelu vaimne kese ja kindlasti ei tasu alahinnata ülikooli rolli ka kontserdikorraldajana. Uurides maailma praktikat, veendume, et kontserttegevuse parima osa leiab sageli just ülikoolide juures: teadlikuma publiku tõttu on need paigad esinejate seas alati kõrges hinnas ja maailma suurimad nimed, keda teised kontserdikorraldajad tulutult oma lavadele ihkavad, on meeleldi nõus üles astuma muusikakõrgkoolides. Hea näide on meie aja üks väljapaistvamaid pianiste Boris Berman, kes liigse meediakärata andis tänavu mais meeldejääva soolokontserdi ei kusagil mujal kui huvilistest tulvil EMTA kammersaalis.

Tõsi, kontserdipotentsiaali väljaarendamist ja kasvatamist on paraku pärssinud sobiva saali puudumine. Nagu ütleb kammersaali määratluski, käib seal nii esituskoosseisu kui ka publiku hulga osas üks piirang teise otsa. On kurvastav tõsiasi, et kaua oodatud ja lubatud EMTA suure saali asemel haigutab finantskraanide kinnikiilumise tõttu jätkuvalt kalk tühjus. Hea muusika austaja ei tohi aga kaotada lootust ja peab kindlasti tulema kontserdile – mõne vaba koha leiab kammersaalis juhuse tahtel alati ja eranditult kõiki EMTA kontserte võib julgesti soovitada.