Läks hoopis teisiti. Mitte keegi meist, 60. alguse värsketest tudengitest, polnud veel kunagi avalikul esinemisel kuulnud nii inimlikku, nukrat ja samas humoorikat „sõjalugu”. Olime vapustatud. Olime vaimustuses. Sestpeale oli Juhan Peeglil meie maailmas eriline koht. Oli teadmine, et kaugeltki kõik polnud propagandast, hirmust, karjäärihimust, lootusetusest rikutud. Mõned julgesid jääda iseendaks, soojus ja inimlikkus murdis tee läbi kalkuse ja pealiskaudsuse. Juhan Peegel oli nende inimeste seas suurimaid, oli inimene, keda vajab iga ühiskond, sest soojust, südamlikkust, mõistmist, hingesuurust ja tarkust pole mitte kunagi ülearu.
Hiljem, kui teist korda ülikooli läksin, sai Juhan Peeglist minu õppejõud ja diplomitöö juhendaja. Et olen Saaremaa juurtega minagi, siis kulges meie suhtlemine ikka kerges naljavõtmes. Aga mu raamatu „Kirjutajad” ilmumisel heitis Juhan Peegel sellele õrnalt ette liigset süngust, reformismi aja Eesti inimeste liialt üheselt, mustades toonides kujutamist. Oh ei, ega Juhan siis otse lagipähe lajatanud. Ei nimetanud autori nimegi, ei raamatu pealkirja, peitis oma muheda etteheite lihtsalt ühe teise loo sisse ära, nii et aru sain sellest, kellele ja millele Õpetaja äärmiselt vaoshoitud ja leebe kriitika suunatud, ainult mina. Aga tal oli hea meel, kui oma arusaamisest märku andsin ja me sellel teemal rääkida saime. Peab ütlema, et suurem osa arvustusi oma kirjutatu kohta on mul meelest läinud, olgu need siis mahalöövad või taevasse tõstvad, aga Juhan Peegli delikaatsed õpetussõnad ja nende jagamise eriline viis püsivad siiani mälus. Olin olnud halb õpilane, sest tegelikult õpetas Juhan Peegel oma loengutel ju ka lisaks ajakirjandustarkustele sedasama, mida ajastu raamistatud oludes tegi oma ajalooliste romaanidega Jaan Kross: Eesti rahvas on alati olemas olnud, alati kohal olnud, olgu isandad millised tahes ja kes tahes. Ja kunagi pole see rahvas olnud mingi ähmane vaikiv mass. Sest alati, kõikidel aegadel, on eestlaste hulgas olnud märgatav hulk neid, kes püüdlevad hariduse valguse poole, neid, kes suudavad asjadele nutika hinnangu anda. Nagu neidki, kes keerulisteski olukordades on kavaluse, töökuse, söakuse abil õnne leidnud. Need on asjad, mida kõigil meie ajakirjanikel tasub ikka meeles pidada.
