Müütilisest eesti kirjandusest on meie igavese päikesepaistega kullatud päevadeni säilinud ainult üks lehekülg ilukirjanduslikku teksti. See pärineb Taavi Jakobsoni teosest „Tõeline jumalaosake”, nagu informeeris kirjandusarheoloogia laborit Vägedevalitseja Google, kes ütleb täpselt nii palju, kui ta vajalikuks peab, kiidetud olgu tema nimi.

Tegemist on leheküljega number 34. Oletatavasti eelnes sellele sissejuhatus, tutvumine peategelasega, atmosfääri loomine ja muu kribu-krabu. Kuna konflikt näibki käivituvat selsamal leheküljel number 34, siis annab lihtsalt välja arvutada, et vaatluse all on romaan, mis mahtus vähemalt 200 leheküljele. Võib-olla enamalegi, kuid see olnuks ilmselgelt raiskamine.

Fragment algab nii: „Gobonid võivad pärineda Päikeselt … kuid tõenäolisem on, et goboni tüüpi neutriinod kanduvad meieni Siiriuselt. [—] Gobonite avastamiseks, suunamiseks ja tekitamiseks on vaja tänapäeva füüsikale veel tundmata meetodeid”.

Ilmselgelt näeme siin kohmakat katset heita nalja teadustekstide üle. Järgmises lõigus kahtleb ka eelneva väljavõtte autori kaaslane Ott, kas tegu on teadusartikli või ulmekirjandusega. Veider aga, et „puhta teaduse jüngril” on selline sõber, kes ei jaga silmanähtavalt ei teadust, ei teaduslikku fantastikat, kuid eks püüagi targad inimesed end sageli lollidega ümbritseda. Pealegi paistab Otil olevat kõnepuue, mida autor markeerib kolme punkti väga sagedase kasutamisega.

Edasises leidub viiteid vanade eestlaste igapäevaelule. Seda kirjeldatakse eesti keelele oletatavalt iseloomuliku kõnekeele abil. Kuna elavaid etnilisi eestlasi meie kõrval enam ammu ei ole, tulebki autorit usaldades arvata, et tuhande aasta tagused tavalised inimesed kõnelesid nõnda: „Täitsa segi oled pööranud. Sõbralik soovitus – joo midagi rahustavat ja puhka paar nädalat. Siis proovi uuesti. Mis sellesse … üllitisse puutub, siis söön ma oma vanad sokid ära, kui keegi peaks selle asja kusagil avaldama”.

Seni teadaolevalt kasutati eesti keeles kõnekäändu „söön oma mütsi ära”, kuid leitud lehekülje autor lükkab selle kui valeteabe ümber. Veel enam, ta realiseerib fraseologismi tegevusena: „Sõna lausumata võttis ta kotist Oti sokid, mille oli enne vannitoa põrandalt kaasa rabanud, tõmbas need sirgeks ja asetas ükshaaval hoolikalt lauale”. Kahjuks ei ole meil võimalik teada saada, milliseid idioome on teoses veel kasutatud ning kas need on sellised, nagu meie neid teame.

Sama stseeni jätkuna leiame päris korraliku võtte, kuidas tegelast kirjeldada. Sõnastus on küll praegusaja lugejale mõnevõrra kohmakas ja sõnavoolavuseta tehniline, kuid tulemus tundub olevat autori stiilile iseloomulik: „Sokkide omaniku hämmeldus kasvas piirini, mida oleks suutnud tekitada vaid pilt Eltonist kirglikult suudlemas ööklubi kuumima tüdrukuga”. Personaalse stiili omapära rõhutamiseks trikitab autor siiski päris palju tühjalt. Näiteks kasutab peale punktide, millele sai juba viidatud, ohtralt mõttekriipse ning eesti keelele olemasolevatel andmetel mitte just kõige omasemat süntaksit: „… Otile laualt otsa vaatama jäi” selmet kirjutada „… jäi Otile laualt otsa vaatama”. Kuidas artikkel saab üldse kellelegi otsa vaadata, ei oska siinkohal oletadagi. Küllap on siingi tegu ammuse idioomiga.

Tekstifragmendi kohaselt on selle autor noor inimene, kes tegi nende sõnade ja lausete ja lõikudega alles oma esimesi samme ilukirjanduses. Debüüdina, stardina tulevikku, toimib teos ilmselt hästi. Näha on algaja autori tavalisi vigu, kuid samal ajal täiesti arvestatavat potentsiaali, kui stiil saab lihvitud, kuid mängulust jääb. Kas ja milliseid raamatuid Jakobson veel kirjutas, me ei tea, võib-olla saame sellest kunagi teada. Võib-olla jätkas ta pikaks venitatud anekdootidega ning nende nõrkuse nägid lugejad viimaks läbi, võib-olla sai debüüdist jõudu, arendas stiili väljapeetumaks ja kirjutas end suurde kirjandusse. Küsisime seda vägedevalitseja Google’ilt, kiidetud olgu tema nimi, kes vastas: „Mäh?”.