Venemaa poliitilised ning majanduslikud huvid, ambitsioonid ja suutlikkus on valdkond, kus Eesti analüütikute arvamused silmapaistvalt lahknevad. Diametraalsed erinevused, kui need on samal ajal kivinenud, ei tooda paraku ei debatti ega lisateadmist. Venemaa ise on vaatlusobjektina samuti pidevas teisenemises ja nii saavad analüütikud elada oma arvamusega just selles ajastus kuhu nad teadlikult või suutmatusest uusi mõtteviise omandada kinni on jäänud. On neid, kes elavad külma sõja bipolaarses õhustikus, neid, kes Jeltsini demokraatia ja anarhia ajastus, neid, kes unustaksid vahepealsed reformiaastad ja kelle jaoks Putin on kõige ehedam isik Venemaa poliitikat sümboliseerima. Vastavalt valitud isikule või ajastule nähakse ka tänast Venemaad kui uppuvat endist suurvõimu, taastugevnevat regionaalset liidrit, igavest vallutajat ja anastajat või üht paljudest multipolaarsest jõukeskustest.
Enamasti mahuvad need erinevad Venemaa paradigmad meedias ja akadeemias üksteise kõrvale ära, sest Venemaa pakub piisavalt vigast ja kaheldavat statistikat segamini tõesega, et kõik arvamusavaldajad võiksid oma nägemust ka argumenteerida. Vahel harva võtab mõni alalistest Venemaa mõtestajatest aga siiski vaevaks teisi mõistusele kutsuda „enne kui hilja on, sest Venemaa protsessid on võtnud saatusliku pöörde”.
Mart Helme oma raamatus „Pronksiöö proloog” on võtnud just selle raske koorma kanda. Ühtaegu kirjeldav, utreeriv, emotsioone otsiv, kuid eelkõige üht „õiget” ja ähvardavat nägemust kõigest väest pakkuv. Nägemust, milles kõige keskel asub võimsa, kuid hääbuva tähena Venemaa, kes oma käivitunud kataklüsmidega vältimatult väikeste naabrite saatust määrab ja mille arvates teised tähed on vaid taustsüsteemiks. Regionaalsetele naabritele on see protsess pigem kõrvalt imetlemiseks ja vältimatu lõpu õige kuupäeva ennustamiseks kui kaasalöömiseks.
Varasemale kogemusele toetudes ja arvestades, et vaevalt Venemaa ja venelased lähemate aastakümnete jooksul siiski otsa lõpevad või maailma valitsema hakkavad, tekib sellelt pinnalt kohe küsimus, et kui raamat ei paku uusi ja usaldusväärseid fakte ega õhuta kaasa mõtlema, siis mida on teistel ekspertidel või poliitikutel sellest leida ja õppida.
Eesti julgeoleku- või majandusanalüütikutel, kelle mõttemaailmas enamasti USA, EL või Hiina on tulevikku vaadates kaugelt olulisemad kui Venemaa, pole raamatu autoriga suuremat haakumise või debati võimalust ega tarbekust. Seda enam, et autor on Venemaa tähtsuse tõstmiseks USA ja ELi võimekust kas teadlikult kallutatult näidanud või siis isegi märkamatult Vene propaganda mõju alla sattununa neid pooltõdesid/unistusi uskumas.
Eesti poliitikutel, kellele autor heidab ette õige perspektiivi puudumist, pole Helme nägemusega samuti palju kasulikku peale hakata. Mil moel ikka püüda kodanike toetust või annetusi autori nägemusega, et meie välispoliitika on Venemaa suunal küündimatu ja vales mõõtkavas, kuid õige mõõtkava muretsemiseks pole meil oma väiksusest tulenevalt ei teadmisi, inimesi ega raha. Ühtaegu on meil liiga vähe ja asjatundmatud ametnikud, et efektiivset Venemaa poliitikat ajada, ja teisalt, arvestades, et progressi oodata ei ole, on neid mitte midagi tegemiseks ometi liiga palju.
Antud perspektiiv kõlbaks ehk ainult suuremate tagasilöökide järel põhjendamiseks, miks pakub Venemaa-suunaline välispoliitika meile nii vähe võite ja rõõmu. Mitte meie ega poliitikud pole süüdi, vaid olukorra üldine lootusetus. Analüütilisele lugejale pakub Mart Helme raamat aga küllaga kaasamõtlemist küsimuses, kuidas tekib ja areneb kujund võitluse lootusetusest kurjuse impeeriumiga ja kuidas see naaberriikidesse levib, seejärel nende riikide isamaaliste kodanike peas võimendub-areneb ja viimaks kogu ülejäänud ratsionaalset mõtlemist ning maailmanägemist välja lülitama hakkab.
„Pronksiöö proloog” annab lugejale võimaluse seda protsessi autori kogemuse najal hinnata: esimeste artiklite fokuseeritud ja tasakaalukas analüüs asendub igas järgmises üha vastuolulisemate järeldustega (isegi anarhia teenib Venemaal režiimi huve), vulgaarsemate hinnangute, jumalikemate soovitustega ja mangilike ettekuulutustega peatsest kataklüsmist. Artiklites, kus alguses oli sihiks teatud protsesside vaatlemise abil hinnata Venemaa arengut laiemalt, hakatakse hindamise asemel tõestama autori kujutlust Venemaast kui ideaalse kurjuse kehastusest.
Kui paljudest Euroopa integratsiooni eestvedajatest saavad kogemuste najal euroskeptikud, siis on Mart Helmest ja veel paljudest Venemaa analüütikutest oma ainest mõtestades saamas ideaalseimad impeeriumi propagandistid, kes väsimatult kuulutavad, kui ajutine, tühine ja perspektiivitu on Eesti tänane riiklus ning kuidas kurjuse impeerium õige pea oma võtab – kas meid taasvallutades või kokkukukkumise rusudesse mattes.
Ehk peaks lugeja teist raamatu poolt aga hoopis ilukirjanduse vandenõuklassikana lugema? Kujutledes, et siin kaugel perifeerias õitseb segastel aegadel eraldunud Asimovi väikemaailm Asum (Isaac Asimov, „Asum ja Impeerium”) ja silmapiiril on endise Impeeriumi asemel vormumas uus, mis on asunud taasneelama endisi valdusi. Sõjalise jõu asemel või eel on aga lähiterritooriumidel vaja levitada masendust, lootusetust ja kurbust, maalides võimalikult elavaid pilte impeeriumi kurjusest ja mastaabist ning eelseisva kohtumise koledusest. Sõnumitoojateks on Asimovi loodud müütilise kosmosetegelase Muula analoogina aga Impeeriumis praktiseerinud teenekad saadikud, kindralid, ajakirjanikud ja analüütikud.