Tundub, et ei tohi hoogu peatada, seisma jääda, muidu selguks mu tegemiste meeletu tempo. Lihtsalt tuleb jätkata – sealt tulebki energia ning säilivad suutlikkus ja vaim. Hooaeg on alanud tõesti hea pingega: septembri algul debüüt Venemaa Rahvusfilharmoonia (Vladimir Spivakovi asutatud fantastiliste keelpillidega!) orkestri ees Moskvas Jevgeni Svetlanovi mälestuseks, kus erilise vastuvõtu leidsid Gustav Holsti „Planeedid”. Õhtu lõppedes seisis publik saalis püsti ning mul tuli kolmel korral publiku ette tagasi tulla.
Juhatasin meie rahvusooperi orkestrit Estonia turupäevadel ning siis avasarja õhtuid Dallase SOga USAs, maailma üheks kaunimaks (ja moodsamaks) saaliks peetud Meyerson Symphony Centeris (sealse akustika pani paika äsja lahkunud tippmees Russell Johnson), kavas ka Arvo Pärdi „Fratres” ja Sibeliuse mälestuspäeviks ta II sümfoonia. Kava salvestati National Public Radiole sarjas „Performance Today”.
Moskvas Novaja Operas olid Donizetti „Armujoogi” ja Mozarti „Võluflöödi” etendused, viimase lavastaja on kuulus Achim Freyer. Septembri viimasel nädalal dirigeerisin jälle ka Stavanger Symfoniorkesterit Norras.
Varasemast meenutaksin Gidon Kremeri 60. sünnipäeva kontserti Berliini Filharmoonia Suures saalis, kus juubilari ettepanekul oli kavas Arvo Pärdi „Credo”, Kremer ise soleeris Sibeliuse Viiulikontserdis ja Gija Kantšeli teoses „Styx”, mängis Deutsches Symphonie-Orchester Berlin. Juhatasin nii Helsingis kui Tallinnas „Padaemanda” etendusi.
Oktoobris olid Tallinna Filharmoonia heategevad kontserdid „Märka last”, kus TKOga tegi Tartus suurepärase solistiesinemise (Ravel, Chopin) pianist Ralf Taal.
Ja kaks õhtut Cincinnati SO ees (26.-27. X), kus üllatusega leidsin, et avalugu, Griegi „Holbergi süiti” oli seal viimati esitatud 1919. aastal Eugène Ysaÿe juhatusel (!), nüüd veel Bachi II viiulikontsert CSO kontsertmeistri Timothy Leesiga ja Richard Straussi „Nõnda kõneles Zarathustra”. The Cincinnati Post avaldas avapäeval me hea tuttava Mary Ellyn Huttoni atraktiivse intervjuu minuga, järgmisel päeval ilmus temalt avaõhtu arvustus „CSO säras Klasi taktikepi all”, Janelle Gelfandi arvustuse avaldas Cincinnati The Enquirer. Kava kandis uhket pealkirja „Orchestral Odyssey”.
USAst sõitsin Kanadasse ja 31. oktoobrist kuni 2. novembrini juhatasin kolme õhtut National Arts Centre SO ees Ottawas (kolmas õhtu toimus Brockville’is), kavas oli ka sealse helilooja Denis Gougeoni „Primus Tempus”. Lisaks võrratu Lynn Harrell Barberi Tšellokontserdi solistiks ning Dvořáki IX sümfoonia. The Ottawa Citizen hindas mind samuti väga hea arvustusega.
November-detsember: 8. novembriks oli plaanitud Tallinna delegatsiooni külaskäik Peterburi ja sellega seoses minu kontsert Mussorgski-nimelise Ooperi- ja Balletiteatri orkestriga, kus populaarses kavas solistideks Jassi Zahharov, Heli Veskus ja Marko Matvere.
Järgmisel reedel (16. XI) tulen jälle ERSO ette, mu solistiks on nooruke läti tippviiuldaja Laura Zariņa (Beethoveni Viiulikontserdis) ning tahan Tallinna kuulajaidki rõõmustada Henk de Vliegeri sümfoonilise kompilatsiooniga Wagneri „Tristanist ja Isoldest” – see on põnev, suurepärane töö, mida olen varem ka Tamperes juhatanud.
Ooperiteatris Moskvas on taas „Võluflööt” ja „Armujook”, aga ka Mascagni „Talupoja au” (lavastajaks Kari Heiskanen Soomest) ning aasta lõpetuseks teatri orkestri ja solistidega muusikaline show „Opera & Jazz”. Moskva trupiga on ees samuti suurem töö, Wagneri „Lohengrini” väljatoomine. Samal ajal Eestis teeme Tallinna Filharmooniaga sarja kontserte (19.–23. XII) „Jõulud maailmas”, kus on kaastegev Tallinna Poistekoor.
Uut aastat alustan aga jälle Ameerikas, Rochesteri FO ees Eastman Theatre’is: siis on kavas Sibelius, Haydn ja R. Strauss.
