Äsja lõppenud esimene suur Balti muusikafestival ei tekkinud tühjale kohale. Mõni aasta tagasi loodi Hiina kommunistliku partei ja konfutsiaanluse vaimus juhitud Hiina kultuuriministeeriumis Ida-Euroopa osakond, mille hallata on teiste seas ka kolm Balti riiki.
Ilmselt on sealtpoolt väga raske algatada kontakte selliste arusaamatult väikeste üksustega. Hiinlaste ettekujutust mööda tuleks koostööplaane puudutavad lepingud alla kirjutada vähemalt Balti kultuuriministeeriumiga. Kuna sellist asja ei ole, tuli leida muid lahendusi. Eesti Kontserdi produtsent Madis Kolk pakkuski välja võimaluse kutsuda Eestisse külla Hiina kultuuriministeeriumi vastavat piirkonda kureerivad ametimehed ja kontserdikorraldajad. Ja see toimis. Seda kinnitasid ühest suust 2012. aastal Eestit külastanud Hiina muusikanõukogu aseesimees Pan Yan ja kultuuriministeeriumi välisosakonna Ida-Euroopa osakonna asedirektor Guan Xin. Viimane rääkis nii: „Vastutan ministeeriumis Eesti suhete eest juba kaua aega, aga ma ei olnud Eestis käinud kuni 2012. aastani. Pärast Eestis maandumist avanesid mu silmad ja ma leidsin, et Eesti on väga ilus maa. Kolme nelja päeva jooksul jõudsime Eestis kuulata palju ilusat muusikat ja kohtusime paljude suurepäraste muusikutega. Kogu meie delegatsioon oli vaimustatud. Ja me mõistsime, et siin ootab meid kultuurivahetuse alal ees lai tööpõld. Ehkki Eesti on väike, pole eesti kultuur väike.”
Eestit valiti Balti muusikafestivalile esindama Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Arsise kellade ansambel, C-Jam ja Rein Rannap. On päris selge, et sellist koori nagu EFK hiinlastel pole, ei saagi olla – selliseid ongi maailmas vähe. Aga kuigi Hiina kultuuris on kelladel suur tähendus ja Pekingis on kellatorn, kust inimesed veel Mingi ja Qingi dünastia ajal olid harjunud aega mõõtvaid kellalööke kuulma, kinnitasid kutsujad, et nemad pole kunagi Arsise-sugust käsikellade ansamblit näinud.
Ja ehkki räägitakse, et Hiinas on tohutult pianiste, siis sellist meest nagu Rein Rannap neil pole. Kui Rein Rannap „Für Elise”, mida kõik need kaheksa miljonit pianisti on kahtlemata mänginud, järsku roki radadele juhib, siis tarduvad kuulajad. See on ennekuulmatu ja järelikult põnev.
Oma keerulise ajaloo tõttu, isoleerituse ja kultuurirevolutsiooni tõttu, aga ka teadmisest, et Hiina kultuur on kõige vanem, kõige väärikam, kõige tähtsam, pole läänemaisest kunstitegemisest saanud sealsete inimeste elu osa. Kui Jaapanis ületab klassikalise muusika tarbimine mõnes valdkonnas Euroopatki – see muusika kõlab nii ostukeskuses kui ka hommikusöögi taustaks lihtsas hotellis –, siis Hiinas pole õhtumaine klassika inimeste argiellu jõudnud. Ometi on selle järele ilmne vajadus. Hiina otsib oma teed agraarriigist maailma suurvõimuks ja see eeldab teistsugust teadvust. Tuleb muutuda. Ja nende suurte muudatuste toeks on teistsugusele kultuurikogemusele toetuv maailmapilt. Guan Xin kinnitab: „Ma pean ütlema, et eesti ja hiina publiku vahel on suur vahe. Selleks, et Hiinas läänemaist kultuuri tutvustada, on vaja järkjärgulist arengut. Vahel on näiteks moderntants ja nüüdiskunst inimestele liiga keeruline. Sellepärast tuleb alustada lihtsamatest asjadest, millest on kergem aru saada, ja liikuda siis keerulisemate kunstivormide suunas.”
Hiina ühiskonnas käib kultuuriline murrang. Tänaval pissivad mehed on veel igapäevane nähe. Ja tuleb ette, et last pissitatakse ka kontserdisaalis. Aga samal ajal toimib partei ja valitsuse juhitud mõõduka ja kontrolli all moderniseerimise poliitika, mis avaldub ka muusikaelus. Publikut kasvatatakse. Kohati kasvatatakse väga jõuliselt. Kuna kontserdil on kõigil mobiilid käes, jutustatakse, käiakse ringi, tehakse pilte, siis aeg-ajalt näidatakse mõne eriti jutuka kontserdikülastaja peale laseriga. Või siis saabub keset kontserti publiku ette korraldaja plakatiga, millega palutakse säilitada vaikus.
Eriti see ei aita, veel. Ent ükskord tulevikus siiski. Kui mitte tänaseid täiskasvanuid, kes ei oska muid keeli ega tunne ilmselt ka kõiki oma keerulisi hieroglüüfe, mistõttu nendega saab suhelda ikka ainult suulises hiina keeles, siis nende lapsi ja lapselapsi hakkab ehk see muusika kunagi kõnetama. Sellepärast ongi neil vaja praegu kuulata C-Jami ja kellade ansambli popitöötlusi.
Pan Yani sõnul on Hiinas selline ütlemine: majandus on nagu näitelava ja kultuur see, mida sel laval ette kantakse. Kui majanduskasv toob kaasa selle, et hiinlased on majanduslikult ja rahaliselt üha paremal järjel, siis tekib ka suurem nõudlus meelelahutuse ja kultuuri järele. Sellepärast eeldatakse, et majanduskasv toob kaasa kultuuritarbimise kasvu ja nõudluse ka teiste maade, mitte ainult omamaise kultuuri järele.
Eesti muusikutele tähendas selline reis erakordseid saale, arvukat publikut ja kopsakaid honorare. Kasvav Hiina, praegune Ida- ja Lõuna-Aasia regionaalse tähtsusega suurriik, on kujunemas globaalseks suurvõimuks. Tohutu Hiina on väikese Eesti muusikale suur väljakutse. Meid on kutsutud osalema ühiskonna moderniseerimise protsessis ja mitte aitajate, vaid hästi tasustatud interpreetide, heliloojate ja korraldajatena. Kõik selle väljakutse võimalused ja tagajärjed pole selged, sest kultuurilõhe on suur ja ühist arusaamist veel vähe. Aga kui meie pakutud võimalustest kinni ei haara, võtab selle koha sisse keegi teine.