Eesti Rahvusmeeskoori juubelikontsert, kaastegevad Ka Bo Chan (kontratenor), Marius Järvi ja Theodor Sink (tšello), puhkpilliansambel ja keelpillikvintett. Dirigent Mikk Üleoja. 16. XI Estonia kontserdisaalis.
16. novembril peeti Estonia kontserdisaalis Eesti Rahvusmeeskoori 70. sünnipäeva. Kontserdi kavaraamatu pöördumises palub peadirigent Mikk Üleoja Karl Ristikivi tsiteerides kõrvalseisjate hinnangut, kas sisaliku tee kivil on jätnud nähtava jälje. Olen olnud mõnda aega kõrvalseisja, mistõttu võin palve täita.
On imekspandav, et ajal, mil olukord riigis on hullemast hullem – täpsemalt, riiki enam sisuliselt polegi –, otsustab mees, kes on just üle elanud sõjaga seotud koledused ning viidud peaaegu allaandmise äärele, trotsida kõiki kannatusi ja asutada hoopis ühe meeskoori. Ja mitte niisama lauluklubi, vaid kollektiivi, kellest saab aastakümneteks üks esinduslikumaid nii kodumaal kui ka kaugemal. Veidi järele mõeldes ei tundu see enam imekspandav, vaid ainuõige otsus: mida lootusetum on tegelikkus, seda lootustandvamalt mõjub mis tahes ilutegemine.
Võib-olla on põhjus nõukogude televisiooni irreaalne positiivsus, võib-olla Ernesaks, aga rääkides, milline mulje on mul jäänud RAMi esimesest poolsajandist, tuleb kindlasti kasutada sõnu „aateline”, „mehine”, „vooruslik”, „elurõõmus” ja „inspireeriv”. Videokaadrid, kus vaevu lavale mahtuv meestehord kõneleb säravate silmade, sirgete selgade, naeratavate põsesarnade, laulvate suude ja muretsevate südametega lootusest, igatsusest ja kodumaast, teevad rohu rohelisemaks ka kõige veendunuma realisti silmis.
Ilmselt seetõttu ootasin liiga palju ja seda suurem oli pettumus, kui jõudsin kasvada piisavalt suureks, et lõpuks minna RAMi elavas esituses kuulama. Selle sajandi alguses, keset õitsvat vabadust, avanes kontserdilaval tühjavõitu pilt, justkui oleks kollektiivi intelligents küüditatud ja tugevamad sõjas hukkunud. Vähesed allesjäänud peitsid näod noodimappidesse, et dirigendi ähvardavate auftakt’idega mitte pihta saada. Kuulanud kannatlikult ära mitme kontserdi jagu musta ja logisevat tuimust, pole ma aastaid leidnud motivatsiooni rahvusmeeskoori kontserte külastada.
Sünnipäeval ja peielauas on ühine see, et peategelasest halvasti ei räägita. Kui aga sünnipäevakontsert kõlab kui peielauas esitatu, luban ka mina endale natuke sündsusetust. Peamiselt nüüdismuusikat sisaldava kava põhiosa iseenesest oli ju muljetavaldav ning pakkus palju võimalusi, et näidata kollektiivi mitmekülgsust. Samuti on koor täpsuselt, artikulatsioonilt, intonatsioonilt ja häälerühmade balansilt palju paremas vormis kui kümne aasta eest. Ometi ei meenu kontserdi esimesest poolest ühtki naeratust ei lavalt ega publikust, olgugi et Galina Grigorjeva teose „Jumal on Issand” puhul on kavaraamatuski eriti põhjalikult rõhutatud, et tegemist on rõõmulauluga. Helilooja on partituuri põiminud puhastava viirukipilve, mis sel korral levitamata jäi. Franz Schuberti „Vaimude laulus vete kohal” võis kohati kuulda RAMile nii sobivat romantilist paindlikkust, aga seda saatis pidev igatsus poole suurema koosseisu järele.
Alles kontserdi teises osas läks põnevaks, eriti lummav oli Giovanni Bonato „Oo, orgude liilia”, mis mõjus saalis ümber publiku laulduna väga intiimselt. Coro piccolo esitatud James MacMillani „Pühendunult kummardan sind” polnud tasakaalus – kontratenorite rühm ei moodustanud alumiste häältega tervikut –, aga kuna väikese koosseisu forte kõlas sama võimsalt kui suurel kooril, kusjuures ilma forsseerimiseta, võib eeldada, et RAMil on potentsiaali tegutseda ka 16-liikmelise vokaalansamblina. Kava lõpetas Toivo Tulevi „Oo, Koidusära”, kus lisatud puhkpillirühmad andsid koorile kõlajõudu juurde ning esimest korda sai tunda, et esinejad suudavad lavalt saali täis laulda, ilma et sellega kaasneks tenorite pingestatud tämbrit.
Kogu kontsert tõi valusalt esile sama küsimuse, mille esitas Kuno Areng kahe nädala eest siinsamas veergudel. Miks on RAMi koosseis just 49-liikmeline? Kammermuusika jaoks on seda liiga palju, muuks, nagu tõestas kuuldud kontsert, liiga vähe, et panna meie esindussaal terveks täispikaks kontserdiks resoneerima.
Puudujate pärast saavad pahandada alati need, kes kohal, mistõttu tähelepanelik lugeja leiab lauljate poole suunatud kriitikaridade vahelt üleskutse puudujad üles otsida ja lavale saata. Ei tahaks, et see, mis kunagi naeratades kingitud, otsa hakkaks saama. Vastupidi – too sisalik on taasleidmas oma õiget teed ning ilmselt ei pea uute jälgede nägemist kaua ootama. Põhjust naeratamiseks on küllaga.