Kui peaks väsima kevade värskus

kõik, kuis lõhnas ja helkis kord päev.

Ära ikkagi joobumast loobu,

oma südames oht hoia väes.

 

Hoia peos nagu vahedam nuga

igaks juhuks, kui tulema peaks

Margarita, su ainus, su saatus,

Meister, kui ta peaks saabuma

  sealt,

 

kust ei oota sa teda, ei enam,

oma hallide aastate saost.

Ent ta liikvel on, tulemas juba,

Hoia alles siis nuga ta jaoks.

 

Terav väits, löögivalmis ja vahe

Peos pea kindlalt – ta jõuab, jää kuss! –

Laial tänaval, lausvalges,  kahe

sammu pealt täpselt rindu löö puss.

 

  20. aprill 2007

 

 

EHITAMINE

Sõltumatuse kristallmaja,

toimetulemise kõle klaaskapp.

Nüri klaasinuga.

 

Ehitamine on alati kulukas ülemäära

jõu- ja aja- ja elu-

 

ja hoone saab valmis liiga hilja õhtul,

nii hilja, et mõtegi on juba õhem kui klaas –

 

  vastu ööd, vastu valguse madalat punast piiri,

  kui su sammude kaja umbselt on neelanud liiv

  ja väljadel tõstavad verevaid sääri

  küttivad toonekured.

 

  Ning hääl, mis igatsevalt hüüab metsade tagant

  ei hüüa ammu enam sind.

 

 

KALDATEE ENNOGA

Õhtune õhk,

 hõbepajude kardhall valgus

  suplema tõttajaid jahutab.

Patsub pall.

Jaamaesisel Tivoli kurdistav röök.

Rööbastelt ammugi lahkunud viimane veerem,

Liiprite pehastund küüre

Vaid mustendab madalas vees.

Pargis kaldatee ääres

mahapööratud vaatel luuletaja

ühtainust valkavat häitset kui otsiks

pügatud rohu seest:

  Ju õitsvad kodus valged ristikheinad…

 

Pojaga vaikides möödun, niiduki lärin kõrvus.

Lootsik ragistab roos, eretab purje särp.

Latvade taga Ameerika mägesid kõrgub.

 

Pilk rohus, seisab –

  …otsa ees vaiksete märk.

 

  19. august 2007

 

 

ELU, SA LIBISED MÖÖDA

Elu, sa libised mööda

kuldtaldadel,

suved ja sügised kui luised verstapostid.

Poeg saab kaheksa,

  kümme,

  kaksteist.

Naeratab hammaste valgete riisiteradega

Ja libiseb mööda.

Kuldtaldadel.

 

Sina seisad, hing kurgus,

peatamissõnad peatunud suus,

tagasitoomissõnad,

kui lapse selg nagu puult pagenud leht

  vilksatab tüvede vahel,

Kaugel juba. Kaugel.

 

Ja kuivanud võilillevilla

varrelt su sõrmis

udekaupa

lahutab

tuul.

 

ANTILOOP

Läbi Viru tänava

– pinges rahu, mahe sööst –

antiloop.

 

Ei vasemale, ei paremale,

Toompea seinast silmalt üles,

Ei Lühikesest, ei Pikast Jalast.

Pikad jalad

sirelilt ropsimas rõskeid pungi.

 

Raamatukogus

pudedatesse paberitesse peidab pika mõtleja pea:

jaanipäev käes, suur loom, kulub palju mahlakat ainest.

 

Sõõrmed õieli – mõelda, raamatu hõng! –

lõhnavana, armutult lõhnavana

lahkub, suunurgas ristikukahl, timutipeo.

Diplomaadikohver. Läikvel sapsud. Seisatab teeristi ees.

Möirgav, vilistav magistraal.

Meri sädeleb all, kased keevad suvetuules.

Suurtes jalajälgedes tilluke meelespea

silmad õnnelikult peab maas.

 

  1991–2007

 

 

HÄRJAPEA JÕGI 

  Deborale

On haigelaual õie valev-ara

kirss avanud, veeklaasis kidur oks.

Ei ole lootust anda iial vara,

mis siis, kui oma tintjat lokset Styx

 

ka kõrval veeretab. Teed habrast silda

aovalgusest ja õrnust võrseist neist,

ka siis, kui sulle siinpool seistes silma

ei puutu pimeduses kallast teist.

 

Kui mulla sülle nähtamatuks kadus

suur vird kesk linna, hoopis ilma et

meist ükski tema puudujäämist adus,

eks tulla või ju ka, et  s e d a  vett,

 

mis sünget rada märgitsema antud,

maa äkki ahnelt võtab imeda

ja neid, kes saanuks ärateele kantud

taas ümber märgib elu nimega.