Juhan Peegel sündis Saaremaal Reina külas 19. mail 1919. aastal. Pärast Saaremaa ühisgümnaasiumi lõpetamist algas tema ajakirjanikutee, esimeseks töökohaks sai 1938. aastal ajaleht Meie Maa. Järgmisel aastal astus noor mees kaitseväkke, plaanides aasta hiljem ülikooli astuda. Väeteenistuses tuli aga olla kuus aastat ja teha läbi II maailmasõda Eesti laskurkorpuses. Ülikooliõpingud eesti keele ja kirjanduse erialal algasid alles pärast sõda 1946. aastal. Töötades õpingute kõrvalt ajalehe Edasi toimetuses, oli loomulik, et pärast ülikooli lõpetamist 1951. aastal jätkas ta ajakirjanikuna samas ajalehes. Õpinguaastatel alustas Juhan Peegel ka kirjanduslike katsetustega, mis ilmusid Loomingus.

1952. aastal sai Juhan Peeglist Tartu Riikliku Ülikooli aspirant ning õppejõud. 1954. aastal kaitses ta kandidaaditöö Eesti vanade rahvalaulude morfoloogia teemal. Uurimis- ja õppejõutöö kõrvalt avaldas ta hulgaliselt keele- ja kirjanduskriitikat ning publitsistikat, milles üha suuremat osa hakkas etendama Eesti ajakirjanduslugu. Tollase eesti keele kateedri vanemõpetaja Juhan Peegli algatusel loodi kateedri juurde 1954. aastal ajakirjanduse eriharu, millest aastakümnete jooksul kasvas Eesti ajakirjanduse õpetamise ja uurimise peamine keskus. 1973. aastal kaitses siis juba dotsent Juhan Peegel Moskvas Eesti ajakirjanduse vanemat ajalugu käsitleva doktoriväitekirja ja sai 1975. aastal doktorikraadi. Aastatel 1978–1986 juhtis professor Juhan Peegel TRÜ ajakirjanduskateedrit, 1987. aastast töötas konsultantprofessorina ja 1993. aastast oli emeriitprofessor.

Teadlasena pani Juhan Peegel aluse Eesti ajakirjandusloo uurimisele ja publitseerimisele, kasvatades terveid põlvkondi ajakirjanikke Eesti kultuuri-, keele- ja ajakirjandusloo toel. Tema väitekirja aluseks olnud väike raamat „Eesti ajakirjanduse algus 1766–1857” (1966) kasvas õpilaste ja kolleegide kaastööl kollektiivseks kogumikuks „Eesti ajakirjanduse teed ja ristteed” (1994), mis hõlmab ka aastakümnete jooksul tudengitöödesse talletatu.

Juhan Peegli kui teadlase teine suur armastus oli eesti rahvaluule. Tema suurimad tööd selles vallas on viieosaline sõnaraamat „Nimisõna poeetilised sünonüümid eesti regivärssides” (1982–1991 ja 2004) ja „Eesti vanade rahvalaulude keel” (2006).

Kirjanikuna on Juhan Peegel andnud unustamatu sõjaraamatu „Ma langesin esimesel sõjasuvel”, H. D. Rosenstrauchi „tahedad vahelugemised”, Saaremaast inspireeritud lühiproosakogumikud, valikkogu „Tuli koduaknas”.

Suur töömees on oma töö teinud ja jätnud selle meile kõigile. Tänu talle selle eest.